/nginx/o/2018/10/12/11493766t1h1e7f.jpg)
Mitu Briti aasta spordiajakirjanduse auhinda võitnud Matthew Syed alustas ühte oma The Timesi kolumnit selliselt: «Peame endile tunnistama, et kriitiline hulk jalgpallifänne on rumalad.» Ligi kahe aasta eest ilmunud lugu rääkis fännide suhtumisest mängijatesse ja vaatles seda suhet mitme tahu pealt.
Mõistagi pole Inglismaa ega Eesti jalgpalli, veel vähem -fänlust mõtet kõrvutada. Kultuurikihid on selleks liiga erinevad. Loomulikult ei käi taoline võrdlus üksnes vuti sünnikantsi kohta. Üks mäng saab religiooniks kasvada üksnes pika aja ja loomuliku arengu kaudu, mitte vägistatult.
Oktoober meie jalgpalli (konna)tiigis algas teatega, et Eesti meistri FC Flora esiväravavaht Mait Toom enam rohevalge klubi väravasuule ei asu. Meeskonnakaaslased ja isegi keskmist sõrme näinud fännid palusid tal jätkata. Toom palus teo eest vabandust, kuid ei näinud pärast juhtunut enam võimalust vanaviisi (loe: samade fännide ees) edasi mängida.
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)