Postimehe aruanne Eesti - Ungari viigilahingust: väärt vaatemäng tühjadele tribüünidele

Eesti jalgpallikoondis pakkus Lilleküla napi publiku ees Ungari vastu ühe viimaste aastate haaravama duelli ja sai preemiaks Rahvuste liigas ajaloolise esimese punkti. Anname aru, milliseid mõtteid ja järeldusi too omajagu vastuoluline õhtu tekitas.

Katkenud masendavad seeriad. Suhtuge statistikasse kuidas iganes, kuid kahes kategoorias kõnelevad numbrit selget keelt. Viimati kaotas Eesti jalgpallikoondis kuus mängu järjest 11 aasta eest Jelle Goesi ametiajal. Nüüd suutis Martin Reim hollandlase «saavutuse» kordamist vältida. Tema nukker seeria algas 2. juunil, kui Balti turniiri esikohamängus jäädi 0:1 alla Lätile. Järgnes 1:3 maavõistluses Marokole ning kolm 0:1 allajäämist Rahvuste liigas (Kreekale ja kaks korda Soomele). Neli ja pool kuud õudu sai eile õnneks lõpu.

Ühtäkki suutsid sinisärgid – ja koguni kolmekordselt – lahti korkida ka vastaste väravavõrgu. Nii katkestati kolmemänguline «kuiv» seeria. Neli kohtumist ühtejutti oli Eesti viimati väravat löömata väljakult lahkunud 2011. aastal.

Üks antirekord siiski. Jätkata tuleb aga kurva faktiga – mis tõsi, ei ole just ülemäära üllatav. Viimase kümne aasta jooksul pole Lilleküla tribüünidel ametlikus mängus nii vähe pealtvaatajaid kui seekordne 3043 nähtud. Senine antirekord pärines üsna täpselt kahe aasta tagant – 10. oktoobril 2016 vaatas MM-valikmängu Kreekaga 4467 silmapaari. Kes ei tulnud, jäi ilma väärt vaatemängust.

Nigelal numbril on kindlad põhjused: esmaspäevane hilisõhtu ja koondise nukker tabeliseis pole tegurid, mis rahvast staadionile peibutaks. Mängukavas kirjutas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak: «Eesti publiku jaoks on esile kerkinud ka üks murekoht – kodumängude hiline algusaeg. Jalgpalliliit töötab selle nimel, et nii valiksarjas kui ka Rahvuste liigas algaks rohkem kodumänge kell 19, aga ma ei tea, kas see toob kaasa muudatuse, sest algusajad pannakse paika Euroopa ühtse süsteemi alusel.»

Märkimisväärne, et meie esindusstaadionil võttis istet ka Ungari peaminister Viktor Orban. Ei, hõimuvellede valitsusjuht ei viibi Eestis ametlikul visiidil, vaid käibki koondise mänge üle ilma vaatamas. Hoolimata sellest, et kuulsa ajalooga vutikantsil pole põrmugi parimad ajad.

Kolm punkti olid lähedal, aga... Foto: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Taktika, lubamatud vead ja fortuuna naeratused. Martin Reim jäi arvatult truuks Soome vastu esimese kondiproovi saanud 4-2-3-1 / 4-1-4-1 mängujoonisele. Kuid koos viie muutusega isikkoosseisus tegi ta mitu olulist käiku ka poolkaitsjate rollijaotustes. Mängukeelust vabanenud Karol Mets asendas nr 6 kohal Artjom Dmitrijevi, Konstantin Vassiljev nihkus nr 8 positsioonilt nr 10-le, paremal sai võimaluse Luts ja Henrik Ojamaa jäi vasakule – mis tähendas, et mõlemad äärepoolkaitsjad olid nö «valejalgsed».

20. minutil toimiski kõik ideaalselt. Mets andis läbi liinide söödu, mis tõestas veelkord, et koondises on ta kõige kasulikum just alumise poolkaitsjana. Ojamaa leidis Henri Anieri, kelle terava söödu vormistas duellis ungarlasega Luts. Tõeline õpikuvärav.

Et Ungari juba neli minutit hiljem viigistas ja teisel poolajal oma mõlemast (!) nurgalöögist 2:1 ja 3:3 lõi, polnud mänguplaaniga (kahjuks või õnneks) vähimatki pistmist. Madjarite avatabamus tulenes Joonas Tamme individuaalsest eksimusest, teine Eesti ebaõnnestunud suluseisulõksu ja olematu valvsuse koosmõjust ning kolmas Nikita Baranovi kaotatud duellist. Pole põrmugi juhus, et need mõlemad kornerid suunas sihile Saksamaa Bundesliga 193 cm pikkune ründegigant Adam Szalai.

Ehkki viimase sõna õigus jäi Ungarile, naeratas Eestile õnn kaks korda. Et Artur Pika tsenderdus Ungari võrgus maandus (2:2 värav), oli puhas õnn. Samuti et Vassiljevi selgelt pealelöögina mõeldud üritus oma teel Anieri 3:2-tabamuse sööduks moondus. Aga miks peaksime fortuuna naeratust mingil moel kahetsema või häbenema? Kas pole vähe olnud kordi, kui meil pole kohe üldse vedanud? Seda enam, et meeskond võitles kogu hingest, vääris vähemalt viiki ja publik skandeeris: «Eesti, löö neljas veel…»

Lootus elab. Neljandal katsel Rahvuste liigas esimese silma pähe saanud Eesti lootus C-divisjoni koht säilitada jäi elama. Kaks vooru enne alagrupimängude lõppu oleme Ungarist kolme punkti kaugusel. Mis tähendab, et 15. novembril Budapestis tuleb võit võtta. Keeruline, aga sugugi mitte võimatu missioon.

Aga et Soome täisedu nelja võiduga juhib… Nuta või naera – see on üllatus. Aga kahtlemata meeldiv ja kohe kindlasti innustav, aga mitte kadedaks tegev üllatus.

Viiendat korda 3:3. Tulemus 3:3 tähistab Eesti koondise ajaloo suurimat viigiskoori. Mäng Ungariga on ses loetelus viies. Eelnesid kohtumised Lätiga (27. juuli 1939), Norraga (22. jaanuar 1999 Iisraelis), Egiptusega (19. märts 2001) ja Usbekistaniga (7. september 2010).

Mihkel Aksalu (vasakul) ja Sergei Lepmets. Foto: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Aksalu või Lepmets? Avapoolaja lõpus sai õnnetult vigastada Eesti esiväravavaht Mihkel Aksalu, mis andis võimaluse Sergei Lepmetsale. Seni vaid ühe korra koondisesärki kandnud Levadia puurilukk tuli missiooni täitma kindla enesetundega - 30. mail oli ta Rakveres Balti turniiri 2:0 võidumängus Leedu vastu seljataguse puhta hoidnud. Nüüd alustas ta hiilgava tõrjega, tehes kahjutus ungarlaste üks-üks läbimineku. Ka hiljem suutis ta märkimisväärseid vigu vältida ehk tõstatas sõltumata Aksalu tervislikust seisukorrast küsimuse: kes ikkagi on meie esikipper?

Asjaosaliste kommentaarid

Eesti kolmanda värava löönud Henri Anier:

«Muidugi mõjub ründaja enesekindlusele, kui väravaid ei tule. Olen alati endasse uskunud ja tööd edasi teinud, aga et täna suutsin ise lüüa ja ka väravasöödu anda, tekitab kindlasti väga hea emotsiooni. Siit on hea edasi minna!

Millal me viimati valikmängus sellise klassiga vastasele kolm väravat suutsime lüüa? See on väga tähtis, aga muidugi on samas kahju, et viimases kodumängus eduseisu lõpuni hoida ei suutnud. Tegime ropult tööd ja suutsime ise tulemuslikud olla ning siis lüüakse endale kaks standardit sisse... Kahju! Aga ajame pead püsti ja võitleme edasi, et sellesse tugevasse liigasse püsima jääda.»

Eesti avavärava autor Siim Luts:

«Tegime märksa parema esituse kui mõne päeva eest Soome vastu. Leppisime kokku, et paneme kohe kõrge pressi peale, elame neil seljas ja püüame ise olla palliga julgemad. Nii Vassiljev kui mina ja Ojamaa äärtel olime ka ründajale lähemal. Plaan toimis ja kõige selle loogilise tulemusena suutsime lõpuks ka ise skoorida. See aga ei tähenda, et Soome vastu samamoodi minnes saanuksime parema tulemuse. Soome on praegu väga hea – keegi ei tea, võib-olla suutnuks nad meid ikkagi ära karistada.

Täna oli mõlemal meeskonnal väravate löömisel omajagu õnne. Kuid kui juhid kodus lõpu eel 3:2, siis tunned ikka rohkem kurbust käest lastud võidu kui rõõmustad saadud viigi üle. Kaks mängu võõrsil on jäänud – kui suudame samamoodi esineda nagu täna, on kõik endiselt võimalik.»

Eesti kapten Konstantin Vassiljev:

«Mängud Soome ja Ungariga olid erinevad, aga üks valmistab väga palju rõõmu: selles meeskonnas on tahet ja iseloomu. Ükskõik, kas me juhime või oleme kaotusseisus. Peame arvestama, et vastased on tugevad ja mängime oma võimete piiril.»

Anieri väravale eelnenud enda õnnelikust söödust: «See oli üks väga läbimõeldud ja täpne sööt! (Muigab). Tegelikult tahtsin panna vasakule Ojamaale, aga vastane pani jala vahele ja läks rikošetis täpselt õigesse kohta. Täna oli õnne nii neil kui meil - aga kõige tähtsam, et me võitlesime olukorrad lõpuni. Mingil hetkel tasub see end ära.»

Enne mängu:

Et vältida Rahvuste liiga C-divisjonist väljalangemist, vajab Eesti kahest mängust eelmisel EMil kaheksandikfinaali jõudnud Ungari vastu vähemalt nelja punkti (võitu ja viiki). On veel paar väga teoreetilist varianti, aga ainus reaalne seisneb siiski kahe matši kokkuvõttes Ungari ülemängimises.

Rahvuste liiga struktuur näeb välja selline: A- ja B-divisjonis 12 koondist, C-divisjonis 15 ja D-divisjonis 16. Igast divisjonist tõuseb ja langeb neli koondist. Seega tähendaks C-divisjoni püsimajäämine kuulumist Euroopa 35 tugevama (A-divisjoni 12 + B-divisjoni 12 + 11 C-divisjonist mitte välja kukkujat) jalgpallimeeskonna sekka. Või teistpidi vaadates – 20 Euroopa jalgpallikoondise edestamist.

Kui vaadata lähiajalukku ja vaadata Eesti tulemusi eelmises viies valiksarjas, siis on meeskonna koht Euroopa üldises pingereas olnud (valikgruppides sama koha saavutanud koondiseid kogutud punkti alusel järjestades): 36. (MM 2018), 36. (EM 2018), 42.–43. (MM 2014), 20. (EM 2012) ja 41. (MM 2010).

Seega kui välja arvata ere sähvatus 2012. aasta EMi valiksarjas, kui alagrupis edestati Serbiat, Sloveeniat ja Põhja-Iirimaad ning jõuti play-off’i, kus kaotati Iirimaale, on Eesti koht olnud alati enam-vähem ühes augus – neljanda kümne lõpus või viienda alguses. Meeskond, kes pälvib oma valikgrupis neljanda või viienda koha.

«Meid ootab keeruline kohtumine. Kolm mängu oleme kaotanud ja pole ainsatki väravat löönud. See on suurim probleem, sest väravaid löömata pole võimalik võita. Meie suurim väljakutse on olla rünnakul efektiivsem. Kui selles väljakuotsas paremini esineme, on meil võimalus ka punktiarve avada,» sõnas Eesti koondise peatreener Martin Reim.

«Võtame ühe mängu korraga. Olukord alagrupis on selline, et kui võidame, siis on meil koheselt hea võimalus võidelda neljanda koha vältimise nimel. Kolme kaotusega alustamine ei tähenda tingimata, et kukume divisjoni võrra allapoole.

Ungari on päris huvitav vastane. Oma olemuselt ja ülesehituselt teistsugune kui Soome või Kreeka. Väga säravaid üksikuid staare pole, aga ühtlaselt hea võistkond, kes on senises kolmes mängus esinenud väga korralikult. See, et neil on ainult kolm punkti tabelis, on kinni pisiasjades. Neil on edurivis erinevat tüüpi ründajaid, aga väga mobiilne keskväli, kes suudab teha tasemel pressingut ja keskeuroopalikult hea palliga. Kergemaks meie elu ei lähe,» rääkis Reim.

Kollaste kaartide tõttu mängukeeldu kandev Sergei Zenjov jääb kindlasti eemale, küsimärke on Rauno Sappineni kohal. Koosseisu kavatseb Reim võrreldes reedega värskendada. Võistluskeelust on aga vabanenud Karol Mets.