Martin Reimi valdasid 3:3 viigi järel vastakad tunded
16. oktoober 2018, 00:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim sõnas pärast Rahvuste liigas Ungariga tehtud 3:3 viiki, millega avati punktiarve, et suurt rahulolu tema hinges pole, sest maha mängiti kaks eduseisu ning vastaselt lubati lüüa kolm väravat. Samas kiitis ta Eesti ründemängu ahnust ja tahet.
«Ei ole õnnelik, sest lubasime endale kah kolm väravat lüüa, mida on liiga palju. Tõsi, selline asi võib juhtuda, kui meil on rohkem ründavaid mängijad ja ettepoole liikumist. Olen rõõmus, et lõime lõpuks värava, aga kui lööd kolm, siis tuleks võita. Kolm väravat sisse lasta on liiga palju,» rääkis Reim ja nimetas Ungari esitust enam-vähem ootuspäraseks.
«Eelmistes mängudes olid meil samuti võimalused, aga täna suutsime palli võrku saada. Kui lüüa peale ja olla edurivis agressiivne, siis tulevad ka väravad. Samas oli meil standardolukordade kaitsmisel probleeme, kus me ei suutnud vastaseid pallist eemal hoida,» sõnas Reim.
Kas standardolukordade kaitsmisel ilmnenud probleemid võisid tuleneda vahetusest sekkunud Sergei Lepmetsa ja kaitseliini kommunikatsioonihädadest? «Lepmets oli väga hea – kohe pärast sekkumist tegi suurepärase jalatõrje. 3:3 värava puhul oli väravavahil keeruline esimesse posti välja tulla. Nikita [Baranov] võitles ja proovis ennetada, ent pall keeras väljapoole. Ega ungarlaste ründajad olnud kehvad mehed. Ma ei ütleks, et need tulenesid kommunikatsioonist. Seal polegi aega juhendada, vaid kõik käib automaatselt, instinktide pealt.»
Miks tegi Eesti kaitseliin täna rohkem eksimusi, kui näiteks reedel Soome vastu? «Soome vastu mängisime madalamalt ja kompaktsemalt. Kaitsel oli lihtsam, sest poolkaitse oli neile lähemal. Kui ründajad peavad kõrgemale pressi tõusma, siis see avab väljakut ja jääb rohkem üks-üks võitlusolukordi. Tuleb leida õige tasakaal ja plaani koostamisel tuleb lähtuda ka mängijatest, vastasest ja individuaalsetest võimetest, et kui hästi eeldatavalt keegi hakkama saab? Kas on vaja julgestust või mitte?
Täna oli seda tüüpi vastane, kelle tipuründaja oli suurem, mitte nii kiire. See andis võimaluse suruda kõrgemalt. Teadsime, et ülemised poolkaitsed küsivad liini taha, aga nad tulevad sügavamalt, mis annab rohkem aega reageerida. Enamasti saime hakkama, aga mõned ohuolukorrad ikkagi tekkisid.»
Kuidas seletada oluliselt tulemuslikumat ründemängu võrreldes eelmiste kohtumistega? «Kui oleksime Soome vastu esimese võimaluse ära löönud, siis olnuks eelmistes mängudes võib-olla sama hea ründemäng. Kui väravad hakkavad tulema, siis nad tulevad.
Olime natuke ahnemad värava peale liikuma ja ükskord peab see vilja ka kandma, kui väga tahad neid väravaid lüüa. Iga värava puhul peab kõvasti vaeva nägema ja ühe värava puhul oli ka õnne. See käib asja juurde.»
Miks ei teinud Eesti väljakumängijate seas vahetusi enne 90. minutit? «Kindlasti väsimust oli paljudel, aga iga vahetus pole nii lihtne, et lihtsalt võtad mehe välja. Jah, Siim Lutsul olid käed põlvedel, sest ta pole kaks kuud klubis mängida saanud, aga õnneks on meil imelisi mehi, kes suudavad mängupraktikata tulla. Kostja ju teine selline. See pole absoluutselt lihtne.
Seega värskuse peale mõeldes võinuks vahetusi teha, aga esiteks tuli mõelda standardolukordadele, sest Ungari tõi platsile teise suure ründaja ja me ei tahtnud õhuvõimu kaotada. Lisaks oli tempo kõrge ja sisse tulla pole lihtne. Nii surnud keegi polnud, et olnuks vaja kedagi tingimata platsile tuua.»