Meril Beilmanni blogi: miks tippspordi kõrvalt õppida? Sest tippsport on ametina vinge, kuid samas väga libe jää

Ramsau laagris treeningute vahel õppimas. Foto: Erakogu

Sügise tuleku reaalsus on nüüdseks vist mitte ainult minule, vaid ka kõigile teistele kohale jõudnud. Suvesoojas unustusehõlma vajunud tuttavad sügistreeningute emotsioonid meenusid sellel nädalal oma täies hiilguses.

Ütlen ausalt, et isegi kui motivatsioon sporti teha ja tulemusi saavutada ajab üle ääre, ei ole ikkagi mõnus külmas vihmas rullsuusatada ja porisel Tehvandi tõusul intensiivseid imitatsioonilõike joosta. Aga mis teha, ükskõik kui külm, märg ja vastik, töö vajab tegemist. Ega ma tegelikult seda pelga ka. Kui siht on teravalt silme ees, siis lihtsalt lähed ja teed.

Sügisreaalsuseks on igal aastal ka kooliaeg. Minu jaoks on olnud haridus alati olulisel kohal. Kuigi veetsin juba noorena enamuse kooliajast laagrites ja võistlussõitudel, lõpetasin põhikooli ja gümnaasiumi väga edukalt. Selleks, et tulevikus oleksid võimalikult paljud teed valla, panustasin õpingutesse palju, mis on end siiani ka väga hästi ära tasunud. Ülikooli minek ei olnud minu jaoks küsimus, kuid nagu paljud noored, murdsin ka mina üpris palju pead selles osas, et millal alustada ja mis on see, mida ma päriselt tulevikus õppida või teha tahan.

Kuu aega oli minu jaoks otsustamiseks liiga lühike aeg, seega võtsin vaheaasta, kus pühendusin ainult spordile ja proovisin mõtteid koguda. See oli väga õige otsus ning arvan, et teha elus kõike ühiskonnas levinud ja tavapäraseid teid pidi, ei ole isikliku arengu ja edu jaoks vajalik. Lõpuks on tähtis leida enda rada ja need asjad, milles avalduvad minu ambitsioon ja tahe.

Kui teised sõitsid ära esimestele võistlustele, jäin mina koju koos karkude, pettumuse ja valuga.

Minu valikuks jäi majandusteaduskond TTÜ-s, kus õpin ärinduse erialal. Sportlastelt kiputakse eeldama, et õppima minnakse ikka kehakultuuri, füsioteraapiat või treeneriametit ning tajusin seda survet ka ise, kuid ju ei tekkinud seda õiget tunnet ja oma peamise tegevusalana tuleviku osas ma seda suunda ei näinud. Ideaalses maailmas oleksin tahtnud astuda sisse arstiteaduskonda, kuid tippsport ja arstiõpingud, vähemalt Eesti tingimustes, ei klapi kohe kuidagi kokku. Praegune eriala valik oli minu jaoks turvalisest ja tuttavast teest kaugel, kuid olen väga rahul, et just sellise otsuse langetasin ning oma suuna ikkagi üles leidsin.

Olen seda tüüpi inimene, kes ei taha teha hinnaalandust üheski asjas, mis ette võtan. See on küll hea ja edasiviiv omadus nii spordis kui ka kõiges muus elus, kuid ühendada tippsporti ja kooli, andes endast 100%, ei ole kõige lihtsam kombinatsioon. Minu valik spordi kasuks seisneb selles, et õpin osakoormusega õppes, ehk kolme aasta asemel möödub bakalaureuse kätte saamiseks viis. See aeg tundus alguses pikk, kuid nüüd paistab järgmisel kevadel lõpetamine juba käega katsutav.

Miks ma seda teen? Mulle meeldib õppida ja end mitmekülgselt arendada. Kool hoiab mu pea värskena, arendab silmaringi ja aitab mul omakorda ka sporti lahti mõtestada. Kuigi sport on mu elu ja pühendun sellele hetkel 100%-liselt, siis paratamatult saab ka see etapp ühel hetkel läbi ja peale spordi on elus veel palju muudki. Tippsport on ametina vinge, kuid samas väga libe jää. Ka minust endast täiesti sõltumatult võib ükskõik millal midagi juhtuda ja füüsiliselt ei ole jätkamine enam võimalik. Karm, aga tõsi.

Ramsau laager täies hoos. Järgmine blogipostitus on just selleteemaline. Foto: Erakogu

Olen viimasel kahel hooajal teinud läbi kaks rasket vigastust (millest räägin lähemalt eraldi postituses). Pärast edukaid ettevalmistusperioode, kus kõik sujus isegi üle ootuste hästi, varisesid hooaja hakul kõik seatud eesmärgid ja tehtud plaanid kokku. Olin andnud endast maksimumi ja kogu selle treeningtöö mõte seisneb ju ikkagi selles, et talvel hästi võistelda.

Kui teised sõitsid ära esimestele võistlustele, jäin mina koju koos karkude, pettumuse ja valuga. Päevad olid hõivatud taastusravi ja füüsise edasi arendamisega, et peale paranemist poole talve pealt võimalikult heas seisus taas rajale naasta. Kõige selle juures tegi mu pea spordile mõtlemisega korralikult ületunde. Sellel hetkel oli kool päästjaks ja õppimisele keskendumine just see aeg päevast, kus sain mõtted korrakski vigastusest eemale. Mul on midagi ka peale spordi, kus ennast arendada ja eesmärkide poole püüelda saan.

Kuidas ma seda teen? Arvestama peab sellega, et see väike osa vabast ajast, mis spordist üle jääb, kulub nüüd enamuses õpingutele. Nii treeningute vahel kui ka õhtusel puhkeajal peab aega pühendama kooliasjadele. Eksameid üritan sooritada tihtipeale juba enne eksamisessiooni algust, sest võistlusstardid kooli järele ei oota. Võtmesõnadeks on suhtlemine, ajaplaneerimine ja panustamine. Oluline on olla ise aktiivne, avatud ning kohusetundlik.

Tänusõnad siinkohal TTÜ personalile, kes on olnud väga vastutulelik ning igati abivalmis, ja ka Eesti Olümpiakomiteele, kes on siiani minu õpinguid haridusstipendiumiga toetanud. Samas olen alati arvestanud ka sellega, et juhul kui ma ei osutu valituks, olen valmis selle finantseeringu omal käel leidma. Ainult sporti tehes puuduks mul riiklik ravikindlustus, seega minu jaoks on see ainult pluss, kui saan sarnase summa panustada õpingutesse, millega kaasneb ka tasuta ravikindlustus.

Arvan, et väga palju on kinni tahtmises ja pühendumises, eesmärkides ja ambitsioonis. Kui midagi väga tahad ja oluliseks pead, siis olgu kui raske või keeruline tahes, alati leiab lahenduse. Ma ei tunne survet kiiresti lõpetada, vaid tahan päriselt õppida. Nii nagu spordis, loeb ka mujal elus see, miks ja kuidas midagi teha.

Usun, et lõpptulemuse ja edukuse osas on suur vahe, kas lihtsalt käia koolis ja teha trenni või päriselt õppida, teadmisi omandada ja teadlikult treenida. Kui tahan saavutada enamat, siis tuleb ka teha ja panustada rohkem kui minult küsitakse või oodatakse.