Inglismaal toimunud võistlusel said Meier ja Jaanus Jakobson oma paatkonnaga kahe päeva kokkuvõttes teise koha. Andrus Käpp ja Raigo Padar olid neljandad. Eesti koondisele tähendas see kokkuvõttes MM-tiitlit.
«Selle nimel on aastaid vaeva nähtud ja nüüd on see lõpuks õnnestunud. Ühest küljest on hea tunne, aga teiseks ka natukene kurb, sest nüüd on see käes – ainukene võimalus on tiitlit kaitsta. Kõrgemale minna pole võimalik,» muheles Meier edu peale.
Kuidas üldse kalastamisvõistlus välja näeb? On ju teada, et kala kas näkkab või ei näkka. Mida seal sportlikku leidub? Tuleb välja, et sisuliselt on tegu tõsise strateegiaspordiga.
«Õnnega on seal tänapäeval pistmist nii palju, et kas kala sööb ja kui suur ta on. Ülejäänu on kõik eeltöö käigus juba ära kaardistatud ja veele minnakse peale täpsete teadmistega,» selgitab Meier. «Järv on tehtud malelauaks – ühelt poolt jookseb tähestik, teiselt numbrid. Kaldalt tuleb siis info, et selles sektoris tuleb püüda nende vahenditega ja nii kaua. Paadis on võistlejad, kes sellele analüüsile reageerivad, mõtlevad ka muidugi oma peaga, aga kogu asi on meeskonnatöö, mille tulemusel need kalad kätte saadakse.» Saak lastakse pärast tulemuse fikseerimist kenasti vette tagasi.
Eestlased püüdsid kokku kahe paatkonna peale 24 kala ja teenisid selle eest 101 108 punkti. Teisena lõpetasid tšehhid 90 867 punkti, aga suisa 66 kalaga. Kuidas nii? «Me püüdsime suuremaid kalu,» naeris Meier ja selgitas, et oleneb, millise plaaniga paadid veele lähevad. «Kui sa püüad näiteks ahvenaid, on sul kergem rakendus, väiksem lant, tundlikum spinning. Aga kui püüad haugi või koha, siis paned asjad tugevamad, raskemad, tugevamad.»