«Mida see tähendab?» küsis Bob Beamon. Ta oli just näinud tablool numbreid 8, 9 ja 0. Kuid tollmõõdustikuga harjunud ameeriklasele ei jõudnud need kohale. Mida see tähendab - 8.90?
Video: tekiila ja seks panid aluse maailma vapustanud imehüppele, mis tähistab täna 50 aasta juubelit
«29 jalga,» selgitas talle kaasmaalane Ralph Boston. Šokis Beamon vajus jalapealt tartaanile. «Tema kõrval oleme kõik poisikesed,» ohkas Nõukogude Liidu meister Igor Ter-Ovenesjan. Beamon oli äsja püstitanud maailmarekordi, mis tundus uskumatu kõigile. Eelkõige aga talle endale. Täna saab sellest päevast ja Beamoni imehüppest Mexico Citys 50 aastat.
Queensis sündinud Beamoni lapsepõlv oli enam kui sünge. Isa peksis pidevalt ema ja ka väikest Bobi, kelle vanem vend Andrew oli peksmise tõttu sündinud ajukahjustusega. Ema suri enne, kui Bob sai aastaseks. Polnud üllatav, et tee viis poisi noortekampadesse, kus ta oli muuhulgas tunnistajaks sellele, kuidas tema hea sõber surnuks pussitati.
Bobi päästis kergejõustik. 15-aastasena võitis ta 7.34 peale kandunud hüppega noorte olümpiamängud. «See kuld oli mulle sama tähtis kui hilisem olümpiavõit. See näitas, et minustki võib elus midagi tulla,» kirjutas Beamon hiljem elulooraamatus.
Võidu valem: seks ja tekiila
Mehhikos peetud olümpiamängudele saabus Beamon suurepärases hoos, olles võitnud viimasest 23 võistlusest 22. Ta oli soosik, ent medalit ihkasid ka kaheksa aastat varem Roomas võidutsenud Boston, nelja aasta eest Tokyos võitjaks kroonitud britt Lynn Davies ja kahekordne olümpiapronks, koos Bostoniga maailmarekordit enda käes hoidev Ter-Ovenesjan.
«Kui Beamon pakule pihta saab, võime võitmise unustada. Looduslikku talenti on tal meist kõigist rohkem,» lausus Davies enne võistlust sõnad, mis kõlavad tagantjärele prohvetlikult. «Ralph ütles mulle: Lynn, ära teda kurjaks aja, muidu hüppab üle kasti!»
Kvalifikatsioonis oli Beamon püstihädas, astudes kaks esimest katset üle. «Võta sammumärki kõvasti tagasi, tõuka paku tagant» soovitas mentor ja juhendaja Boston. Beamon saigi kolmandal katsel tulemuse kirja ja läks närve rahustama. «Tegin paar pitsi tekiilat,» tunnistas Beamon kümmekond aastat tagasi The Guardianile. Alles hiljem julges ta autobiograafias mainida veel ühte seika: pingetest aitas lisaks tekiilale vabaneda seks tüdruksõbra Gloriaga. «Mõtlesin pärast veel endamisi, et nüüd jätsin küll kuldmedali linade vahele,» tõdes Beamon.
Lõppvõistlusel oli Beamon neljas hüppaja. Kolm esimest meest olid oma katse üle astunud. Siis läks Beamon. Tabas pakku suurepäraselt, tõukas ära, lendas... ja lendas... ja lendas...
Hüpe oli väga pikk, palju pikem kui tollal kasutuses olnud optiline mõõteseade. Joosti mõõdulinti otsima. Segadus valitses paarkümmend minutit, enne kui tabloole ilmusid uskumatud numbrid 8.90. Maailmarekord paranes hoobilt 55 sentimeetri võrra. Bostoni selgituse peale kokku vajunud Beamon sai šoki. «Ma ei suuda enam hüpata,» olevat ta korrutanud.
Ei suutnud konkurendidki, liiati hakkas Mexico Citys vihma sadama ja see nullis nende niigi olematud võimalused. «Mis mõtet on veel hüppamisel? Ta on meie spordiala hävitanud,» tõdes Davies ühtaegu mõrult ja imetlevalt. Vaid üks mees suutis end kontrollida: Tõnu Lepik püstitas teisel katsel Eesti rekordi 8.09 ja naasis olümpiamängudelt viienda kohaga.
Aeg näitas, et kõige raskema pitseri vajutas imehüpe hoopis Beamoni enda õlule. Kaugushüppekastis teda enam palju ei nähtud. 1969. aasta NBA draft'is proovis temaga õnne Phoenix Suns, kuid unelmate korvpalliliigas ta lõpuks ei mänginudki. Beamon sai ülikoolist kraadi sotsioloogias, tegeles kunstiga ja tuuritas mööda Ühendriike motivatsioonikõnelejana.
Imeline maailmarekord püsis ligi veerand sajandit ehk 23 aastat, enne kui Mike Powell selle 1991. aastal Tokyo MMil lõpuks viie sentimeetriga ületas. Uue ja vana rekordimehe esmakohtumine andis aimu, mil moel rekord Beamonit rõhus. «Ma ei olnud teda elus varem kohanud,» meenutas Powell. «Aga teineteist nähes embasime kõvasti. Siis hakkas ta nutma ja ütles, et armastab mind.»