Eesti meistriliiga parim eestlasest väravakütt: Zahovaiko andis mulle kaasa paar elulist õpetust

Tristan Koskor. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Postimees avaldab Eesti Jalgpalli Liidu ajakirja «Jalka» novembrikuu numbris ilmunud artikli.

Novembris oma 23. sünnipäeva tähistav Tristan Koskor teeb elu parimat hooaega: ta pole mitte ainult parim eestlasest väravakütt Premium liigas, vaid teenis suvel ka esimest korda kutse A-koondisesse. Karjääri senise parima aasta taga on isiklik areng, sest Tammeka ründaja tunnistab, et on muutunud nahaalsemaks ja isekamaks.

Kas olid sel aastal saabunud koondisekutseks valmis?

See oli mulle üllatus selles mõttes, et lootsin ja ootasin koondisekutset rohkem aasta lõpu poole, kui mängitakse maavõistlusi ja kaalul pole nii palju. Samas kui statistiliselt vaadata, siis Eesti meistriliigas ei ole keegi Eesti ründajatest löönud nii palju väravaid kui mina, nii et miks mitte seda kutset oodata. Kui see aga kevadel tuli, oli see mulle sel hetkel ikkagi väga suur üllatus.

Olin teadasaamise ajal MyFitnessi spordiklubi garderoobis riideid vahetamas, kui nägin, et Indrek Koser helistab. Ta küsis, kas tahan üht positiivset uudist kuulda, ja ma ei osanud midagi arvata. Mõtlesin, et äkki pakub mõnda promotööd vms. Kui ta ütles, et Martin Reim on mu koondisesse valinud, siis ma alguses ei uskunud teda, sest Koser on selline naljanina, et ta oleks võinud vabalt nalja teha ja pärast öelda, et see polnudki tõsi. Aga kui selgus, et kõik vastab tõele, siis jätsin trenni pooleli, läksin kiirelt spordiklubist välja ja helistasin oma lähedastele.

Mis on Tammekas mängimise suurim pluss ja suurim miinus?

Suurim pluss on see, et meil on väga ühtne kogukond. Kõik fännid, mängijad ja treenerid on justkui koos ja ühise eesmärgi eest väljas. Üksteist toetatakse ja aidatakse. Miinuseks on aukartlikkus suuremate meeskondade ees. Oleme tartlastena liiga tagasihoidlikud; meil on kõik nii roosiline ja lilleline, aga võiksime suuremate vastu natuke vihasemalt panna.

Kas sulle on välismaalt pakkumisi tulnud?

Olen saanud välismaalt õige mitu pakkumist, aga enamikku neist ei tohi ma avalikustada. Erandiks on üks pakkumine, mille sain eelmisel aastal, kui olin Tallinna Kalevi juures testimisel. Sain siis pakkumise Kambodžast, kust üks klubi oli ainult videote põhjal minust väga huvitatud. Sinnaminek jäi minu taha, sest leidsin, et Kambodža on võrreldes Eesti ja Euroopaga liiga võõra kultuuriga maa.

Miks just jalgpallurikarjäär?

Ega ma ise seda otseselt valida ei saanud, sest ema ja isa viisid mu jalgpallitrenni lasteaias, kui olin nelja ja poole aastane. Reaalset taju mul endal maailmast polnud, seega sain jalgpallipisiku seetõttu, et ema ja isa mu sinna trenni viisid. 12–13aastaseni käisingi jalgpallis ja siis ema mainis, et äkki tahaksin midagi muud ka proovida. Käisin nädal aega korvpallitrennis, aga sellega asi piirdus ja läksin tagasi jalgpalli juurde.

Tristan Koskor. Foto: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Mis oli koondisekogunemise juures kõige üllatavam?

See, et vastuvõtt oli nii soe! Kõik võtsid mind kui võrdset mängijat ehk olin koondisemängijate tasemel. Keegi ei vaadanud mind nii, et kes see nolk või väike laps siin on. Kõik olid väga toetavad ja innustavad ning võtsid mind kohe vastu kui oma inimest.

Milline on su parim värav sel hooajal?

See, kui viisin Tammeka Tamme staadionil Nõmme Kalju vastu 1:0 juhtima. Mäng lõppes küll 1:1 viigiga, aga mulle meeldis selle värava puhul see, et säilitasin külma rahu. Nägin, et kaitsja tuleb selja tagant, lasin tal mööda libistada, tegin konksu ehk pette ja lõin vasaku jalaga taganurka ära. Usun, et selline käitumine näitab mu küpsust, ja see on selle värava puhul eriti hea.

Oled väravalööjate edetabelis eestlastest kõige kõrgemal kohal: mis see sulle tähendab? Kuidas oled sel hooajal selle saavutanud?

Loomulikult on au olla suurim eestlasest väravakütt, aga see on suures osas saavutatud tänu tiimikaaslastele ja treeneritele, kes on mind usaldanud ja andnud mulle nii tähtsa rolli. Mul on vedanud, et nad mind nii palju usaldavad. Kindlasti on tänavusele aastale kaasa aidanud ka Paides veedetud aeg, sest see karastas mind korralikult. Paide meeskonna peatreener Vjatšeslav Zahovaiko andis mulle kaasa paar elulist õpetust ja ütles, et kui tahad jalgpallis läbi lüüa, siis pead olema nahaalsem ja ründajale iseloomulikult rohkem endale mõtlema. Pean olema isekam. Sellel aastal olen seda ka suutnud.

Tristan Koskor. Foto: MARGUS ANSU / PM/SCANPIX BALTICS

Millal saab Tartu võrdselt vastu kõikidele Tallinna klubidele?

Arvan, et see aeg ei ole kaugel. Kui vaatame viimaseid aastaid, siis oleme Tammekaga astunud oma arengus samm-sammult edasi. Küll tasapisi, aga see areng on toimunud. Olen üsna veendunud, et võrdselt mängimise aeg jõuab kätte kahe kuni nelja aasta jooksul.

Miks siirdusid Tammekast Paidesse ja siis sama kiiresti kohe tagasi Tartusse?

Paidesse läksin seepärast, et õppisin parajasti Pärnus. Esimene poolaasta sai koolis lõpetatud ja jalgpallihooaeg oli läbi, aga tundsin, et ei tahaks jalgpalli päris pooleli jätta. Pärnus mängimise kohta mõtlesin, et see pole piisav ja ma tahan enamat. Paide võttis minuga ühendust ja kutsuti testima; see läks väga hästi ja kohe esimesel nädalal pakuti lepingut. Paidest ära läksin aga seepärast, et meie teed peatreener Vjatšeslav Zahovaikoga läksid lahku, me nägime tulevikku erinevalt. Mõtlesin, et tulen tagasi Tartusse ja ajan siin oma asja edasi.

Milline hooaeg on olnud su karjääris parim?

Pole kahtlustki, et tänavune! Ühest küljest A-koondise kutse teenimine, teisest küljest olen võrreldes varasemate aastatega löönud sel hooajal rohkem väravaid. Muidugi tuleb öelda, et ka tööd on võrreldes varasemate aastatega tehtud rohkem.

Kas oled pettunud, et said esimest korda koondisekutse, aga Maroko vastu mängu ei saanud?

Mul on koondisekogemust ka noortekoondiseid arvestades väga-väga vähe. A-koondises oli mul suur au olla ja tutvuda suurte Eesti jalgpalluritega, kes mängivad välismaal. Õppisin palju ja mind mitte kuidagi ei häirinud see, et ma mängida ei saanud. Olen ju nii värske nägu koondises, et peangi ennast enne tõestama.

Kas leping Premier League’i tippmeeskonnaga või A-koondise esimene värav?

Nägin seda küsimust juba enne Instagramis (naerab – toim.)! Mõtlesin sellele pikalt, aga ma ei teagi, mida vastata. See on raske küsimus. Kui mõelda karjäärile ja endale isiklikus plaanis, siis valiksin Premier League’i. Samas mu süda kuulub Eestile ja oleks väga suur au lüüa koondise eest värav. Ausalt öeldes ma ei teagi, jään vastuse võlgu!

Mis on hea ründaja puhul olulisem: väravavaist või oskus palju tööd rabada?

Kui nende kahe vahel valida, siis pigem väravavaist. Just see, et oskad olla õigel ajal õiges kohas. Võtame näiteks Thomas Mülleri, kes mängib Müncheni Bayernis. Minu arust ei oska ta muidu üldse mängida, aga ta on õigel ajal õiges kohas ja lööb oma väravad ära.

Kas plaanid järgmisel aastal siirduda välismaale? Kui jah, siis millise riigi poole kiikad?

Ma ei torma üldse selle asjaga. Isegi siis, kui suvel oli üleminekuaken lahti ja kõik liikusid nii Eestist välja kui ka Eesti-siseselt, siis ma ei mõelnud sellele. Kõik tõesti küsivad mu käest ja räägivad, et mul on reaalne võimalus, et välismaalt tuntakse huvi, aga ma ei jookse paaniliselt igale poole. Sain oma vitsad kätte siis, kui liiga kergekäeliselt Paidesse läksin. Ma ei kahetse seal veedetud aega, sest see õpetas mulle palju, aga praegu ma ei muretse selle pärast, mis saada võib. Naudin oma aega Tartus ja Tammeka eest mängimist.

Kelle vastu on sul Eesti liigas kõige ebamugavam mängida?

Tooksin välja kaks meest: Levadiast Maksim Podholjuzin ja Florast Madis Vihmann. Podholjuzin seepärast, et ta on keskkaitsja kohta väga kiire ja suurte kogemustega mängija. Vihmann seepärast, et ta teab mind hästi; ta tunneb mu tugevusi ja nõrkuseid ning arvan, et ta loeb mu mängu läbi.

Kas tunned ründajana suuremat vastutust, et võitmine on sinu õlgadel?

Minu miinus on see, et mulle läheb väga hinge, kui jätan midagi löömata ja vean sellega oma tiimi alt. Südametunnistus jääb piinama, miks ma seekord ära ei teinud, kui trennis lahendan sama olukorda ära kümnest korrast kümme korda.

Millal lööd oma esimese koondisevärava?

Kõigepealt tuleb uuesti koondisekutse teenida! Aga kui ma saan selle võimaluse, siis kindlasti jooksen vere ninast välja ja annan endast parima. Samas tuleb meeles pidada, et jalgpall on ikkagi meeskonnamäng, ja kui mul on võimalus sööta, siis teen seda. Ei ole nii, et mõtlen ainult endale.

Mis on sinu suurim unistus mängijana?

Unistan ikkagi esmalt A-koondise debüüdist ja kui sellega kaasneks värav, siis see oleks boonus ja au. Loomulikult tahan oma karjääri jooksul veel uusi väljakutseid vastu võtta, aga nagu ütlesin: ma ei torma kuhugi.

Kui sa poleks jalgpallur, siis millega tegeleksid?

Kui ma jalgpalliga ei tegeleks, siis oleksin ilmselt kehalise kasvatuse õpetaja või tegeleksin millegagi kehakultuuri vallas – õpin seda ka praegu. Kui rääkida teistest spordialadest, siis ilmselt tegeleksin korvpalli või võrkpalliga, sest pikkust mul on ja pallimängud mulle meeldivad.

Oled mänginud vaid U21 koondises. Miks mitte nooremates vanuseklassides?

Tunnen, et olen hiline tärkaja. Noorteklassides hoidsin ma tagaplaanile, mängisin selliseid rolle nagu äärekaitsja jne. Ma ei võtnud mänge enda peale ega säranud millegi erilisega. Võib öelda, et olin üsna arg poiss. Aga mida aasta edasi, seda nahaalsemaks olen ma spordi mõttes läinud. Olen muutnud iseseisvamaks ja hakanud rohkem otsuseid vastu võtma.

Millal loodad jälle koondisekutse teenida?

Sisimas loodan, et saan aasta lõpus taas kutse, aga selleks tuleb tööd teha. Ei ole nii, et see on mulle hõbekandikuga ette toodud ja peaksin kindlasti kutse saama. Kui oma taseme aga välja mängin, siis loodan ja ootan kutset. Samas ei juhtu midagi, kui seda ei tule, sest tänavune aasta on alles esimene hooaeg, kui olen Eesti liigas silma paistnud.

Kas koondisekutse oli sulle seda olulisem, et Tammekast ei kutsuta eriti palju mängijaid A-koondise juurde?

Mingil määral kindlasti. Tartus rõhutati väga palju seda, et üle mitme aasta pärast Kaarel Kiidronit kutsuti taas uus tartlane koondise juurde. Kuna sellest nii palju räägiti, siis hakkas ka endale kohale jõudma, et tartlase ja lõunaeestlasena on see suur au, et saan natuke koondiselõhna nuusutada.