Eestiski saab vallutada Everesti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Foto petab! Alo Alunurm väntab üles Suurest Munamäest, mille keskmine tõusuprotsent on karm, 16. Kokku sõitis ta siit üles ja alla 192 korda.

FOTO: Kaia Alunurm

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kas tahate teada, mis tunne on, kui vändata sama kõrgele, nagu ulatub maailma kõrgeim mägi? Ergo kindlustusseltside investeeringute juht Alo Alunurm proovis Suurel Munamäel järele. Lugege, kuidas tal läks, enne kui hakkate temalt uljaspäiselt malli võtma.

Päike oli tõusnud oktoobritaevas kõrgele, õhutemperatuur küündis üle 15 kraadi, aga tunne, nagu mäletab Alo Alunurm, oli selline, et asi hakkab hapuks minema. Eks oma osa mängis ses tõsiasi, et ta polnud varahommikul peaaegu midagi söönud.

Aga hommik – see jäi juba rohkem kui kaheksa tunni kaugusele. Noist seitse tundi oli ta istunud sadulas. Ja vändanud, vändanud, vändanud... Esimesel viiel tunnil kehakinnituseks vaid mõni võileib.

Ergo kindlustuse investeeringute juhil Alunurmel oli eesmärk, mille täitmiseni polnud Eestis veel keegi jõudnud. Tõenäoliselt polnud keegi seda üritanudki. Nimelt sõita rattaga nii palju kordi mäest üles ja alla, üles ja alla, üles ja alla... kuni tõusumeetreid koguneb sama palju, nagu on maailma kõrgeimal mäel Everestil kõrgust – 8848 meetrit. Seetõttu on loogiline, miks niisugust ettevõtmist, olgu see tehtud millises maailma nurgas tahes, kutsutakse everesting'uks.

Alunurm (48) oli kogunud Suure Munamäe otsa viival asfaltteel seitsme sõidutunniga pisut alla 4500 tõusumeetri. Seega oli eesmärgist täitnud napilt poole. Ta sõi magusat – halvaad ja marmelaadi – ning jõi kohvi ja kokat, lootes, nagu loodavad paljud ratturid, kui enesetunne vajub kehvaks, et ehk läheb ajapikku jälle paremaks. Pool maast, hinnanguliselt vähemalt seitse tundi, ootas veel ees.

Enamik küsib nüüd: milleks selline enda piinamine ja piitsutamine?

Tagasi üles