Toomas Uba poeg: tervel perel oli hea meel, et ta Erki Noole olümpiavõidu ära nägi
/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
4. november 2018, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/04/11548620t1heefe.jpg)
2. novembril tähistanuks ETV sporditoimetuse kunagine juht ja spordilegend Toomas Uba 75. sünnipäeva. ETV saates «Hommik Anuga» käis enda isa meenutamas tema poeg Margus.
Marguse sõnul oli isa suur sünnipäevade tähistaja, ühe ereda mälestusena on tal meeles aga pidu (teist sünnipäeva – toim)1995. aastal, kui isa infarktist välja tuli.
«Raul Rebane tegi talle ühe erilise kingituse. Mu isa oli sugulaste-sõprade seas tuntud seepoolest, et ta suutis kokku segada ja miksida igasugu huvitavaid jooke. Ja siis Raul Rebane võttis umbes 70-80 erineva pudeli põhjad, valas ühte lähkrisse ja pudelisse kokku. Ja ise trükkis sildi «Tohtri eri». Ka see pudel sai tühjaks. Pikapeale. Igaüks pidi natuke ju proovima,» naeris ta.
Marguse sõnul polnud isa kuri, vitsa ei andnud, ent vahel kurjustas küll. «Koduse kasvatusega tegeles ta pigem vaid siis, kui me saime vennaga mõne koerusega hakkama. Kui vanemad kooli välja kutsuti, oli isa see, kes läks. Vitsa andis ema. Isa vitsa ei andnud, aga tema kurja sõna sai teinekord kuulda küll. Kõige tähtsam oli tema jaoks, et me käituksime viisakalt ja korralikult. See ei ole ju väga palju nõutud ja raske teha.»
Spordipisiku saigi Margus just isalt. Nii tema kui tema tuttavad kirjutasid isa parimaid lauseid ka üles.
«Minu lemmiklause on see, et suusahüppajal tuleb kõik väljaulatuvad kehaosad aerodünaamiliselt kinni katta,» naeris ta. Oli kordi, mil Toomast riivasid mõned kommentaarid, ent kõige rohkem kuulas ta raadiomajas helioperaatorina töötanud abikaasat. «Konstruktiivsest kriitikast võttis ta väga palju õppust,» iseloomustas Margus.
Margus sai isaga ka kahel olümpial kaasas käia –1996. aastal Atlantas ja 2000. aastal Sydneys. See jäigi Toomas Ubale viimaseks olümpiaks. «Esimene nädal istus ta ainult ujulas ja pärast siirdus olümpiastaadionile kergejõustikku kommenteerima. Ega ta seal palavas väga palju liikuda ei tahtnud.»
Toomas suri 31.detsembril 2000. aastal, kolm kuud pärast Sydney olümpiamängude lõppu.
«Arstid soovitasid tal tungivalt Sydneysse mitte sõita, aga ma olen ka tagantjärele mõelnud, et ta sisimas teadis, et see võib jääda tema viimaseks olümpiaks. Ta andis endast absoluutselt kõik, et see reis igal juhul saaks toimuda. Kas see sai saatuslikuks, keegi ei tea. Aga vähemalt oli tal endal hea meel ja ka mul on hea meel, tervel perel oli hea meel, et ta seal Sydneys käis ja Erki (Noole) olümpiavõidu ära nägi,» rääkis Margus.
Millised olid aga Uba töövõidud? «Kindlasti Faluni MMi ülekanded aastal 1974, et üldse Eesti rahvas sai hakata nägema rahvusvahelisi suusavõistlusi Eesti Televisiooni ekraanil. Siis kindlasti Allar Levandi pronksmedalisõit (1988 Calgary olümpia),» hindas Margus.
«Siiamaani pole täpselt teada, kuidas ta selle välja võitles, sest algselt ei pidanud sellest sõidust ülekannet olema. Aga Allar oli pärast hüppeid kõrgel neljandal kohal, medalilootus oli. Nui neljaks, Eesti rahvas pidi seda nägema. Ja ma usun, et lõppkokkuvõttes tema jaoks kulminatsioon oligi Erki Noole olümpiavõit Sydneys.»