Sportlased poliitikas: jälle higi, verd ja pisaraid

Kristina Šmigun-Vähi tõi Eestile Torino olümpiamängudelt kaks kuldmedalit. Foto: Raigo Pajula

Vastselt poliitikasse astuda otsustanud Kristina Šmigun-Vähi on küll Reformierakonnale suurepärane leid, kuid tema elu riigikogus ei pruugi kujuneda meelakkumiseks. Sihte seadma ja saavutama harjunud tippsportlastel tuleb poliitikuelus omandada uusi teadmisi-oskusi ning kohaneda parteidistsipliiniga.

Nii mõnegi kuulsuse poliitiline elu eduka kandideerimisega lõpebki: tema püüne peale tirimise nimel kas või nahast välja pugenud erakond ei oska säärasega pärast häältesaagi väljavõtmist midagi peale hakata. Kui siis kuulsus ise endale uusi kompetentse külge ei kasvata, jääbki avalikkus teda pidama selleks, kes ta oma varasemas elus oli, ega võta poliitikuna tõsiselt – ja poliitiline kapital sulab nagu jäätis päikese käes. See on ka põhjus, miks on tipp-poliitikuid nii spordi- kui ka muude kuulsuste hulgast esile kerkinud pigem vähe. Kõrgeima lennu on teinud olümpiavõitja Toomas Tõniste, kes on praeguse valitsuse rahandusminister. Teda aga on selles ametis kunagisest sportlikust tähelennust märksa enam aidanud ettevõtjakogemus, ja hoolimata narrivõitu algusest on ta järje peale saanud.

Kampaania mõttes on sportlased ideaalsed poliitikud, märgib suhtekorraldaja Andreas Kaju. «Nad on ülisuure saavutusvajadusega, tahtekindlad, ambitsioonikad, agressiivsed ja harjunud minema kas või läbi seina,» lausub ta. «Nad on võimelised tegema kõvasid kampaaniaid: mitte ainult andma oma isiku brändi erakonna teenistusse, vaid tegema ka ise jõhkralt tööd.» Kuna tippsportlastel on ülisuur spontaanne tuntus, siis on nad erakondadele erakordselt atraktiivsed. Ent mündil on ka teine pool: kui sportlast koheldakse pelgalt vapiloomana, frustreerib tegevusetus end sihikindlalt vormima harjunud inimese kiiresti ja temast saab radikaalne siseopositsionäär, sihukesed aga teevad parteile põrgulikku peavalu.