Vastuseks Jaan Martinsonile: spordiajakirjanikud peavadki lolle küsimusi küsima

Kas Ott Tänakul on õigus ajakirjanike küsimustest tüdineda? Loomulikult. Aga see ei tähenda, et need küsimused peaks küsimata jääma. Foto: PAU BARRENA / AFP / Scanpix

Miks on Eesti juhtivad meediaväljaanded sel nädalavahetusel Austraalia MM-rallil kajastamas Ott Tänaku jahti MM-tiitlile? Võiks ju öelda, et tegu on mõttetu raha- ja ajakuluga, sest otsepildis on kõik kiiruskatsed niikuinii nähtavad ja ka kommentaarid kuuleb läbi veebieetri kõik ära. Seega on mindud püüdma midagi enamat tuimast tulemusuudisest – Sinilindu, mil nimeks emotsioon.

Teiste spordiajakirjanike seas maakera kuklapoolele kupatatud Jaan Martinson kritiseerib Delfis avaldatud kommentaaris meedia käitumist: «No tõesti, küsida, kuidas mõjutab Craig Breeni kukkumine Sebastien Ogier’st tahapoole (hetkeseis andnuks tiitli kindlalt prantslasele), sinu võimalusi. Mida pidanuks Tänak vastama? Et mõjutab positiivselt? Ehk kui sa vastust tead, ära küsi.»

Tänaku üldist maneeri arvestades on tõesti erakordselt vähetõenäoline, et ta teise võistluspäeva lõpuks midagi uut ja säravat ütleb. Aga see ei tähenda, et küsimus peaks kõlamata jääma. Spordiajakirjandus elab emotsiooni peal – ja see ei piirdu ainult võidueufooria või kaotusahastusega. Seda emotsiooni pakub iga moment võistluses, eriti võimalused, kui saab sportlastega otse suhelda ja tema muljeid kuulata.

Tegelikult on Martinson saanud igati täpselt pihta oma Austraalias viibimise eesmärgile. Et Tänak läheb närvi, kui talt hooaja viimasel etapil pidevalt vaikselt kustuvate MM-tiitli lootuste kohta päritakse («Te küsite kogu aeg samu küsimusi, igavaks läheb.»), on suurepärane detail, kohalolekuefekt, mida siit Tallinnast, 15 000 kilomeetri tagant, nõnda edukalt edastada pole võimalik. Aga see ei tohiks anda ainest kommentaariks «miks küsida», vaid reportaažiks «küsiti sellepärast ning vastused olid järjest pahasemad just seetõttu».

Eesti spordiajakirjanduse kõige ehedam näide lollist küsimusest ja pahasest vastusest oli korvpallikoondise kapteni Kristjan Kanguri reaktsioon pärast kahepunktilist kaotust Riia EMil Leedule. «Kirjelda hetkeemotsiooni,» kostus Gunnar Leheste traditsiooniline palve, mida kogenud sportlane on aastate jooksul kuulnud kümneid, kui mitte sadu kordi. «No kuidas sinu emotsioonid on? Oled rõõmus või nukker?» pistis aga pahane Kangur vastu.

Muidugi ajakirjanik teadis, et Kanguril on valus, kui karjääri üks suurimaid võite otsustavatel hetkedel käest libises. Ilmselt oli tal endalgi – me kõik tundsime sel hetkel valu ja/või kurbust. Kas seetõttu oleks pidanud küsimus küsimata jääma? Kolm aastat targemana sellele hetkele tagasi vaadates pole minu isiklik arvamus, et koondise kapteni reaktsioon peaks olema vaoshoitum, muutunud, aga samas on mul siiralt hea meel, et Kanguri toores emotsioon, mis sel hetkel hinges valitsenud kaamost kirjeldab, meie spordifolklooris eksisteerib.

Tänaku pahameel väärib samamoodi eksponeerimist – mitte kritiseerides, vaid konteksti paigutatuna.