Jalgpallikoondisel jäi eesmärk täitmata, kuid viimane mäng oli palsamiks haavadele

Eesti jalgpallikoondis väravat tähistamas. FOTO: Vasilis Maroukas/Imago/ane Edition

FOTO: Vasilis Maroukas/Imago/ane Edition

Kui seitsme aasta eest sai Eesti jalgpallikoondis koduses sõprusmängus jagu Uruguayst, võisime rõõmustada selle üle, et alistatud sai kunagi maailmameistriks tulnud riik. Pühapäeva hilisõhtul saime ka esimese endise Euroopa meistri skalbi (kui mitte arvestada Venemaad Nõukogude Liidu õigusjärglasena): Ateena olümpiastaadionil võitsime Rahvuste liiga viimases voorus 1:0 Kreekat.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kui seitsme aasta eest sai Eesti jalgpallikoondis koduses sõprusmängus jagu Uruguayst, võisime rõõmustada selle üle, et alistatud sai kunagi maailmameistriks tulnud riik. Pühapäeva hilisõhtul saime ka esimese endise Euroopa meistri skalbi (kui mitte arvestada Venemaad Nõukogude Liidu õigusjärglasena): Ateena olümpiastaadionil võitsime Rahvuste liiga viimases voorus 1:0 Kreekat.

Tõtt-öelda ei ennustanud kohtumise algus Eestile midagi head. Väljakuperemehed domineerisid täielikult ja tekitasid võimalusi, meie pidime jooksma kreeklaste kannul ning üle kahe-kolme söödu järjest meil lükata ei õnnestunud.

Ent vastu ootusi lõi esimese värava hoopis Eesti. Poolaja lõpus mängis Sergei Zenjov vasakul äärel kavala pettega üle kreeklaste suurima staari, Londoni Arsenali hingekirja kuuluva Sokratis Papastathopoulose ning saatis terava palli karistusalasse, kus püüdis võimalust Rauno Sappinen. Temani pall siiski ei jõudnud, sest enne sai jala vahele vastaste kaitsja Vasilis Lampropoulos, kuid nii õnnetult, et pall veeres ka väravavaht Vassilis Barkase selja taha.

«Kahjuks ise selles väravaolukorras pallini ei jõudnud, aga suutsin kaitsjat nii palju segada, et ta saatis ise palli väravasse,» kommenteeris Sappinen tabamust.

Tagasi üles