Hääletuse lõpuni on jäänud

Korvpalliliidu juhatuse liige: põhimeeste loobumine tegi haiget

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Priit Sarapuu.

FOTO: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Korvpall on minu jaoks olnud alati tähtis – mulle meeldib mängida ja kaasa elada. Olen pikalt oma tööandja G4S-iga korvpalli toetanud, aitan kuuendat aastat mõelda tulevikusuundi korvpalliliidu juhatuses. Julgen öelda, et ma tunnen ala, sealseid inimesi ja nende mõttemaailma.

Korvpall on Eesti üks rahvuspordialadest, mida kinnitab nii suur meediahuvi ja auditoorium, kui ka harrastajate hulk. Võime avada mitmeid telekanaleid ja vaadata erinevaid liigasid koos eestikeelse kommentaariga. Meedias eskaleeruvad korvpalliteemad kiiresti, kõik soovivad sõna sekka öelda ja oma arvamust avaldada. Auditoorium kinnitab, et huvi on suur. Statistika ütleb, et korvpalliga tegeleb klubides või spordikoolides 8600 inimest, kellest 6500 on noored.

1990ndate aastate korvpallihullus, mille avasid NSV Liidu meistritiitel ja Euroopa meistrivõistluste kuues koht uinutasid. Küllap arvasime, et harrastajad ja lapsed leivad treeningsaalid ise üles. Reaalsuses aga võitlesid inimesed igapäevaeluprobleemidega ega mõelnud sugugi esmajärjekorras sportimisele. Õppisime, et hetkekski ei tohi unelema jääda, päevast päeva tuleb mõelda, kuidas oma ala innovaatiliselt upitada, mida uut pakkuda ja kuidas eristuda.

Korvpall ei ole nurgatagune ala, konkurents maailmas ja ka Euroopas on väga tihe. Tundsime seda mõned aastad tagasi väga valusalt omal nahal, kui pidime tõdema, et Eesti koondislastest vaid paar meest olid väärt töötamist tugevates välismaistes klubis.

Kindlasti ei taha ma öelda, et Eesti korvpall on viimastel aastatel hallis udus ekselnud. Vastupidi, tööd on tehtud palju, meil on toimivad noorteliigad, suurte korvpalliriikide klubid huvituvad noormängijatest, toimub palju heal tasemel võistlusi. Aga see kõik on detail, millest peaks kooruma midagi suurt. Nii minu kui korvpalli toetaja, aga ka kõikide spordisõprade ootusi krooniks rahvuskoondiste edulugu. Ja see ei tule juhuslikult.

Me ei tea lõpuni, mis oli meeste ajendiks ja missugused põhjendused olid tõesed ja missugused mitte, aga igal juhul hakkas punane ohutuli põlema eredamalt kui kunagi varem.

Varasügisene olukord, kus mitmed põhimehed ei tulnud rahvuskoondist esindama, tegi mulle kui korvpallifännile haiget. Me ei tea lõpuni, mis oli meeste ajendiks ja missugused põhjendused olid tõesed ja missugused mitte, aga igal juhul hakkas punane ohutuli põlema eredamalt kui kunagi varem.

Seetõttu toetasin igati korvpalliliidu juhatuses strateegia Korvpall 2030 ja uute eesmärkide väljatöötamist. On aeg haarata ohjad ja mõelda, mida teha ja kuidas püramiid üles ehitada nii, et töö tulemuseks on Eesti esindusvõistkondade edu.

Selleks on vaja alustada rohujuuretasandilt, klubide töö peab olema kõrgel tasemel. Pean silmas väga laiaulatuslikku spektrit – alates sellest, et rahastus on korras kuni selleni, et kogukond on kaasatud. Treeneri rolli muutusest oleme edutult rääkinud paarkümmend aastat, kuid otsustavat sammu ei ole astutud. Treeneri küsimus ei ole kuidagi korvpallispetsiifiline, vastupidi, kõik alaliidud, Eesti Olümpiakomitee ja ministeerium on sama meelt, et treeneri staatus peaks olema võrdne õpetaja omaga. See tähendab ühtlasi ka seda, et treener on kõrgharidusega ja spetsiaalse ettevalmistusega professionaal, kes suudab juhendaja rolli täita. Kui treenerid ja klubid teevad professionaalset tööd, loovad nad aluse ka Eesti liiga taseme tõusuks, mis omakorda rajab teed rahvuskoondise edule.

Minu nägemuses nii püramiid üles ehitatakse. Korvpall 2030 strateegia ei ole helesinine unistus, vaid spordidirektor Alar Varraku ja alaliidu juhtide Jaak Salumetsa ja Keio Kuhi süstemaatiline töö, millele eelnes jutuajamine iga viimase kui Eesti Korvpalliliidu noortega tegeleva liikmesklubiga. Samuti on kaasatud teisedki, ka sponsorid. Meie saime esitada oma nägemuse, mida ootame ja kuidas korvpalli tulevikku ette kujutame. Olen elus näinud mitmeid visioonidokumente, kuid antud paberisse usun just seetõttu, et tegemist ei ole pika jutuga, vaid konkreetse tabeliga, kus on vastutaja ja tähtajad. Inimestel on komme märksa suunatumalt ja eesmärgipäraselt töötada, kui siht on selge.

Eraraha sporti toomine on järjest keerulisem, meil korvpallis on praegu üle 30 ettevõtte, kes soovivad ja tahavad panustada. Tõsi on, et enamikes neis ettevõtetes on inimesed, kes korvpalli armastavad. Kuid me ei ole lõpuni metseenid. Me tahame vastu tulemust ja emotsiooni. Korvpall 2030 on samm õiges suunas, juba viie-kuue aasta pärast on selge, kas usk Meie Mängu visiooni on ka õigustatud.

Tagasi üles