:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/11/23/848374t1hc10e.jpg)
Jalgpalli superklubide võidujooks talentide pärast on väljumas loogika piiridest ja jõudmas nii kaugele, et lepinguid sõlmitakse põnnidega, kes ei oska veel lugeda ja kirjutadagi.
Leping viieaastase poisiga – normaalne või arulage?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Iseenesest on see päris haige,» pahvatas Eesti koondise rekordinternatsionaal, FC Flora peatreener Martin Reim. «Siis võiks jalgpallureid varsti juba katseklaasis tootma hakata. Võtame surrogaatemad, sorgime natuke DNAs, et kiirust ja muid elemente lisada, ja ongi tippjalgpallur valmis. Mine tea, äkki kümne aasta pärast olemegi juba nii kaugel.»
Eelmisel nädalal kirjutasid Briti meediaväljaanded viieaastasest poisist Charlie Jacksonist, kelle lemmikmeeskonna Manchester City linnarivaal Manchester United lepinguga oma noorteakadeemiasse tõi. Kuigi alles tähti õppiv jõnglane ise näitas alguses Unitediga liitumise osas üles vastumeelsust, suutsid vanemad talle selgeks teha, et see võib olla tema jalgpallurikarjääri elu võimalus.
«Tema iidolid on Joe Hart (City väravavaht – toim) ja Mario Balotelli (City ründaja – toim) ja alguses polnud ta Unitediga treenimisest just vaimustunud, kuid nüüd on ta sellest üle saanud. Ta armastab akadeemias treenimist ja teab, et see on suur šanss,» kommenteeris poisi isa Andy Jackson.
Kõige hämmastavam on kogu loo juures see, et United oli noorest virtuoosist huvitatud juba siis, kui poiss oli alles kolmeaastane. Kuigi Charlie Jackson on endast paar aastat vanematega mängides alati silma paistnud, tekib siiski küsimus, kas sellises vanuses on võimalik kellelegi helget tulevikku ennustada.
Andekus töötab lapse kahjuks
«Tõepoolest on mõne puhul juba nelja-viieaastaselt näha, et sport istub talle ja pall sobib,» kinnitas ka omanimelist jalgpallikooli juhtiv Reim.
Paraku ainuüksi talendist ei piisa. Tihtipeale arvavad multitalendid, et kõik tulebki kergelt kätte, kuid ühtäkki avastatakse, et ei oldagi enam oma grupi parimate seas.
«Tihti töötab andekus lapse kahjuks. Arvatakse, et ei pea trennis nii palju pingutama. Ühel hetkel on aga teised järele tulnud ja kuna talent pole harjunud pingutama, lähevad teised möödagi ja temal kaob isu ära,» nentis Reim. «Olen oma jalgpallikooli juhtinud neli aastat ja mitmes grupis on alguses parimatena tundunud seetõttu loobunud.»
Talentide hukkaminemisele aitab sageli kaasa ka meedia. Kas või Jacksoni näitel on eriti Briti ajakirjandusel komme lapsstaare esile upitada, kuid liigne tähelepanu võib lõppkokkuvõttes osutada karuteene.
«Maailm teab liiga palju näiteid kas või Hollywoodi lapsstaaridest, kes täiskasvanuikka jõudes on paadunud narkomaanid või alkohoolikud,» nentis Tartu Ülikooli kliinikumi lastepsühholoog Külli Muug. «Nad on normaalsest lapsepõlvest ilma jäänud, mistõttu murdutakse.»
Kui viieaastane veel täpselt ei adu maailma asju ja tähelepanu keskpunktis viibimine ei pruugi teda mõjutada, siis teismeikka jõudes võib probleeme tekkida. See on tihtipeale aeg, kus kaotatakse reaalsustaju, mis võib olla kurbade tagajärgedega. Tunnustamisvajadus omavanuste seas on suur, millega ei suuda isegi tavalised, mitte rambivalguses olevad lapsed toime tulla.
Vanematel kahju loobuda
«Praegugi uurin näiteks probleemseid 11–12-aastaseid, kes populaarsuse võitmiseks on nõus kas või kodust raha varastama,» tõdes Muug.
Mis juhtub aga siis, kui näiteks viieaastane Charlie Jackson otsustab, et jalgpall pole ikka päris see, millega ta elu lõpuni tegeleda tahaks. Briti meediale antud usutluses kinnitas Andy Jackson, et sellest probleeme ei tekiks ning hetkel, kui laps lõpetab ala nautimise, toetatakse teda oma otsuses täielikult. Muugi sõnul võivad need olla praegu ilusad sõnad, kuid tegelikkus võib kujuneda vastupidiseks.
«Kui ikka aastaid on lapse treeningutesse panustatud nii aega kui raha, siis on väga vähe lapsevanemaid, kes suudavad sellega leppida, et ühel päeval kõik lihtsalt pooleli jäetakse,» märkis Muug.
Kommentaar
Aivar Pohlak
Eesti Jalgpalli Liidu president
Loomulikult on see idiootsus, kuid kardan, et päris nii lihtne asi pole ja siin võib olla ka veidi teine taust või tähendus, mida avalikkus ei tea. Tundes natukene Manchester Unitedi suguste suurklubide strateegiat ja filosoofiat, usun, et selline leping võib tulla kas vanemate kapriisidest või siis mõne klubi allüksuse isetegevusest.
Võimalik on ka, et Briti meedia on teemat üle võimendanud. Kui leping siiski tõele vastab, siis on see absurd ja näitab lapsevanemate kohuse- ja vastutustunde puudumist. Ühtlasi tõestab see, et millegi väärtuslikuga kaasneb pea alati ka halb pool. Jalgpalli ülemaailmne sära on viinud selleni, et mõned lapsevanemad teeksid ei tea mida, saamaks vaid sellest särast osa.
Tasub märkida, et Eesti koondise edu on viimastel nädalatel võimendanud sama probleemi ka Eestis. On kaks juhtumit, kus kaheksa-aastase poisi vanemad, pidades oma last üliandekaks, on tekitanud klubis pingeid ja rännanud «väärilist» paika otsides klubist klubisse.
Kusjuures vanematele on võimatu selgeks teha, et oma last selliselt «arendades» võivad nad olla kindlad, et poisist mängumeest ei tule. Lapse vaimu hoidmine vabana on ainus viis, kuidas on võimalik teda säästa juhuks, kui ta tõepoolest osutub andekaks ja tal on eeldused saada profijalgpalluriks.