Postimehe video: Aasta ema aitas Eesti koondise MMile. Järgmine siht on Peking 2022!

Tondiraba jäähallis käib praegu curlingu ehk jääkeegli EM, mis on vallutanud maja kaks suurimat saali. Aga ega tavapärased curlingurajad seepärast tühjaks jää! Seal saab tavapärasest vabamalt harjutada meie ratastoolicurlingu võistkond – vähemalt kolm korda nädalas, sest paari kuu pärast ootavad ees maailmameistrivõistlused.

«Me kõik käime tööl ja jõuame siia treeningutele töö kõrval. Aega võiks ikkagi rohkem ööpäevas olla küll,» naerab võistkonna ainus naisliige, Eesti Invaspordi Liidu peasekretär ja tänavune aasta ema Signe Falkenberg. «Kolm korda nädalas käia on miinimum. Me Otsime kõiki võimalusi, mis meil oma ajabilansist jääb ning palju jääd ja finantsi võtta on. Eriti enne tähtsaid võistlusi. Järelejäänud kolme ettevalmistuskuu jooksul on äkki kaks nädalat, kus teeme ainult kolm korda trenni, muidu ikka neli-viis korda, pluss individuaalselt. See vise peab ju une pealt käe sees olema.»

Just täpse viske olulisus ongi tava- ja ratastoolicurlingu peamine erinevus – kui harilikus mängus on kivi kord lahti lastud, saab halba viset võib-olla harjamisega päästa, ratastoolicurlingus aga luuaga nühkijaid pole ehk nii, kuidas kivi on käepikenduseks kasutatava kepi otsast teele saadetud, ta ka lõpetab.

«Jää on sama, kivi on samad, reeglid on samad,» rääkis Falkenberg, et tema arvates on tegu täpselt sama spordialaga. «Lihtsalt meie mängime nii nagu meie saame mängida ja püstiseisjad mängivad nagu nemad saavad.»

Võtke väite tõestuseks eelmisel aastal toimunud Tallinn Cup rahvusvaheline turniir. «Saavutasime püstimängijate seas teise koha. See näitas, et ka toolisportlased võivad väga täpselt visata,» selgitas võistkonna treener Erkki Lill, kes asus ametisse 2013. aastal ja on sellest ajast saati päevast päeva oma hoolealuste entusiasmist inspireeritud.

Preemia jäähallis veedetud tundide eest on nüüd käes: Soomes toimunud B-divisjoni MMil alustati alagrupis ebalevalt ja tehti elu endale raskeks, aga lõpuks sammuti võidult võidule alistades play-offis kolmekordse paraolümpia pronksivõistkonna, Rootsi. «Nelja parema seas mängisime lätlastega. Meie head sõbrad tulid vastu, aga kaheks tunniks tuli kõik sõprussuhted ja emotsioonid ära unustada,» meenutas Lill. «Pinge oli kuni viimase vooru viimase viskeni, mis Lätil ebaõnnestus, me ei pidanud oma viimast viset tegemagi ja saavutasime 4:3 võidu. Sel hetkel sai MM-pilet lunastatud.» B-divisjoni finaalis saadud 7:3 võit Slovakkia üle oli juba kirsiks tordil.

Hilistalvel Šotimaal toimuvale MMile pääseti esimest korda ja seda ideaalsel hetkel: Pekingi paraolümpia kvalifikatsioonis lähevad arvesse kolme viimase MMi tulemused: 2019 Šotimaa, 2020 veel teadmata koht ja 2021 eelolümpia Hiinas. Kui seal kohal ei ole, puudub ka olümpiavõimalus. Eesti koondis on kohal!

Tagasi üles