Indrek Tobreluts (42) ütleb keerutamata: ta ei tahtnuks veel Eesti laskesuusakoondise peatreeneri ametisse asuda. Ehkki seljataga pikk sportlaskarjäär ja seejärel kolm talve koondise abitreenerina, tundis ta, et pole nii vastutusrikkaks tööks veel päris valmis. Rääkimata siis Soome koondise juhendamisest, mida talle samuti pakuti.
Indrek Tobreluts loobus Soome koondise peatreeneri ametist
Ent olude sunnil tuli kodumaa kutsel siiski härjal sarvist haarata. Nii lendaski Tobreluts eile peatreenerina elu esimesele MK-etapile Sloveeniasse Pokljukasse, vahetult enne seda rääkis Postimehele tehtust ja eelseisvast.
Indrek, mullu samal ajal olid novembrivuntsiga abitreener. Nüüd oled vuntsita pealik. Kui palju on sinu jaoks muutunud?
Sel aastal pole tõesti enam mahti vuntsile keskenduda. Varem jälgisin protsessi pigem kõrvalt ega sekkunud eriti, nüüd saan vastavalt oma kogemusele ja nägemusele käe külge panna ja otseselt mõjutada. Peame tõdema, et tulemuste kõver liigub järjekindlalt allamäge. Kas suudan olukorda parandada, seda näitab aeg. Igatahes oleme lähenemist muutnud.
Milles muutused seisnevad?
Oleme suurendanud treeningute intensiivsust ning erialase jõu ja vastupidavuse osakaalu. Näen, et nende tegurite arvelt võiks areng eelkõige toimuda. Aga liigume väikeste sammudega, sest muidu järgneks suure tõenäosusega terviserikked või muud hädad. Mul on jäänud mulje, et Eestis leidub sportlasi, kes püüavad harjutada samamoodi nagu näiteks Martin Johnsrud Sundby või Marit Bjørgen – ja tegelikult seal oma karjääri ka lõpetavad. Üritame selliseid riske vältida ning käia ja uskuda oma tee õigsusse. Esimesi vahekokkuvõtteid saab teha kevadel.
Kas saan õigesti aru, et peamine mõte on parandada suusakiirust?