Naissportlased – seksiobjektid või tõsised atleedid?

Tallinna Ülikooli naiskorvpallurid kannavad punakasroosat kleiti suure uhkusega. Foto: Margus Ansu

Kas teile meeldiks vaadata naissportlasi võistlemas pigem kleitides või pükstes? Kas kleiti rõivastunud naissportlased tooksid publiku spordihallidesse? Mida arvavad sellest aga naised ise?
 

«Õiged naised kannavad seelikuid ja kleite, mitte pükse!» mõtleb ilmselt iga meesterahvas, kui jutt naiste riietusele läheb. Viimasel ajal on sedasama nõudma hakatud ka spordiringkondades.

Naiste poksimises kütab kirgi riietumisprobleem – võimalik, et tuleva aasta Londoni olümpial peavad naispoksijad seelikut kandma. Ja seda paljudele vastumeelselt.

Mullu tegi Amatööride Poksiliit (AIBA) riiklikele alaliitudele ettepaneku, et naispoksijad võiksid hakata seelikut kandma, kuna see eristaks naiste poksimist meeste poksimisest. Riiklikud alaliidud võtsid ettepanekust kinni ning jaanuaris otsustakse, kas naised peavad Londoni olümpial seelikut kandma või mitte. See on aga kaasa toonud erinevaid reaktsioone.

«Ma ei kavatsegi mingit miniseelikut kanda!» sõnas kolmekordne maailmameister, iirlanna Katie Taylor. «Ma ei kanna miniseelikut ka õhtul välja minnes, seega kindlasti ei pane ma miniseelikut selga ringi minnes.»

Kergekaalus poksiv Natasha Jones, kes võitis EMil hõbeda, leidis, et seeliku kandmine ei tohiks olla kohustuslik. Pigem peaks see olema vabatahtlik. «Inimesed arutlevad teemal, kas see on praktiline või mitte. Mina ei tundnud seda kandes end mugavalt,» arutles Jones. «Arvan, et naised peaksid saama võistlusvormi valida. Kui nad tahavad seelikut kanda, siis kandku!»

Seksistlik plaan

Rahvusvaheline Sulgpalliliit (BWF) sattus kevadel suure kriitikarahe alla, kui otsustas muuta sportlaste riietumise reegleid – alaliit tahtis kehtestada nõuet, et naissulgpallurid peavad võistlustel kandma seelikut või kleiti, samas kui meeste kohta oli kirjas lihtsalt, et nende riietus peab olema korrektne.

BWF soovis selle muudatusega parandada sulgpalli üleilmset mainet ja meelitada ligi seni ükskõikseid pilke, eelkõige oli muutus kavandatud teleauditooriumi ja mõistagi sponsorite peibutamiseks.

Kuna aga nii tippsulgpallurid kui ka mitme riigi sulg­palliametnikud pidasid seda reeglit äärmiselt seksistlikuks, otsustati viimasel hetkel sellest loobuda. Uuesti tuleb seelikukandmise kohustus arutlusele detsembris.

Üks muudatuse suuremaid kritiseerijaid oli Suurbritannia spordiminister Hugh Robertson. «See peaks olema sportlase enda asi, millises riietuses ta väljakule läheb, seda muidugi mõistlikkuse piires,» arutles Robertson. «Sporti tuleks hinnata selle võitlusliku poole pealt, mitte aga püüda seda kunstlikult seksikamaks teha.»

Ka Šoti sulgpallur Imogen Bankier nentis, et BWFi plaan on erakordselt seksistlik. «Mõistan, mida nad üritavad teha – nad tahavad ala pealtvaatajate ja meedia jaoks atraktiivsemaks teha. Aga ma ei usu, et ala muutub seeläbi ilusamaks, kui naised seelikuid kannavad,» lausus Bankier. «Kui inimesed tahavad näha naisi seelikutes, lähevad nad mujale, mitte aga sulgpalli vaatama.»

Tegelikult kannavad üsna paljud naised praegugi mängides seelikut, ent tippudele on vastumeelne just see, et seda tahetakse kohustuslikuks teha. «Seeliku all on ju püksid ka ja see on üsna levinud, meil mängivad päris paljud seelikus,» sõnas Eesti Sulgpalliliidu sekretär Priit Rajamägi.

Eesti naiskorvpallurite seas tõi esmakordselt kleidid väljakule Kalev/Profimaa naiskond. Kolm hooaega tagasi pälvisid nad oma valgete kleidikestega kõvasti tähelepanu. Korvpallurid ja kleidis?

«Vormi valisime ise välja. Leedus olid kleidid samal ajal väga populaarsed. Saime kiirelt selgeks, et kleidiga on oluliselt mugavam mängida kui pükstega. Need valmistati täpselt mõõtude järgi,» sõnas korvpallur Kerdu Arbet-Lenear ja lisas: «Loomulikult saime ka kõvasti komplimente! Ei oska öelda, kas sellepärast oli ka pealtvaatajaid rohkem… See, et me kleitides mängida tahame, ei tähenda veel seda, et peaksime mängu ajaks ka ripsmed ja huuled ära värvima!»

Arbeti sõnul on naiste korvpallivormid tavaliselt disainitud meestele ja seega naiste seljas väga kohmakad. Tihtipeale keerasid naised seetõttu pükste vööosa kahekorra, et sääreosa oleks lühem. Õlapaelad sõlmiti kinni, et särk oleks kehale lähemal ning kataks kinni kaenlaaugud.

«Euroopas on naiste korvpallis üha rohkem kleite kasutusele võetud. Üle maailma kasutatakse aga siiski pükse rohkem. Üheks põhjuseks on kindlasti ka see, et püksid ja pluus on odavam tellida kui kleit,» arutles Arbet, kes hea meelega mängiks praegugi kleidis.

Viimasel ajal on hakanud korvpalluritest šnitti võtma ka võrkpallurid. Naiste rahvaliigas tellis Audru naiskond endale võistlusvormiks seelikud.

«Kuna me oleme harrastusnaiskond ja tahame mängu nautida, siis mõtlesime, et võiks platsil juba ka naiselikumad välja näha ja tellida seelikud!» selgitas võistkonna eestvedaja Aili Rehe.

Võrkpall ei vaja kleite

Üldjuhul kannavad naisvõrkpallurid siiski meelsamini pükse. Eesti Võrkpalliliidu peasekretäri Tarvi Pürni sõnul pole võrkpallis tarvis seelikuid ja kleite kasutusele võtta. Ala olevat oma olemuselt juba piisavalt naiselik.

«Naiste võrkpallis on ju kõik okei,» muheles Pürn ja lisas: «Kui mõelda rannavõrkpallile, siis see on ju vägagi atraktiivne. Kleidid hakkaksid seal pigem vastupidist efekti tekitama.»

Mänguvormi muutmisest on paaril korral räägitud ka naiste jalgpallis, mõlemal korral lõppes see aga skandaaliga. 2004. aastal teatas Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) president Sepp Blatter, et naisjalgpalluritel peaks olema liibuvam mänguvorm, et ala populaarsemaks muuta.

«Naised võiksid mängida naiselikumates riietes, nagu näiteks võrkpallurid,» mõtiskles Blatter. «Neil võiksid olla näiteks lühemad ja liibuvamad püksid. Naismängijad on ilusad ja neil on juba mõned erinevused meeste jalgpallist, näiteks mängivad nad kergema palliga. See otsus võeti vastu selleks, et muuta naiste jalgpalli esteetilisemaks, miks ei võiks siis ka moe osas uuendusi teha?»

Blatteri väljaütlemine tõmbas talle aga kaela paljude naisjalgpallurite pahameele, iseäranis terava keelega olid Norra koondislased. «Kui rahvas tahab naiste jalgpalli vaatama tulles modelle näha, peaksid nad endale hoopis Playboy ajakirja ostma,» teatas Lise Klaveness.

«Kui tahaksin bikiine kanda, oleksin valinud rannavõrkpalli,» lisas Solveig Gulbrandsen.

Blatteri kritiseerijate hulka kuulus ka toonane Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) president Lennart Johannson, kes ilmselt aga aasta hiljem selle unustas, kuna esines ise samasuguse avaldusega, öeldes, et naiste jalgpalli sponsorid peaksid mängijate ilu ära kasutama ja selle abil raha teenima.
«See müüks – higine ilusa välimusega tüdruk vihmase ilmaga jalgpalli mängimas,» rääkis Johannson BBC raadio otse-eetris.  

Endine Inglismaa koondislane Sue Smith imestas, et nii kõrge jalgpalliametnik sellise mõtteavaldusega lagedale julges tulla.

«Jah, seks müüb, ja inimesed ostavad asju, sellepärast, et neid promob David Beckham, kes on ilusa välimusega mees, aga see on tegelikult iga inimese enda asi. Aga me ei taha, et meid vaadatakse puhtalt välimuse pärast.»

Naiste tennises pole olulist vahet, kas mängija kannab kleiti, seelikut või lühikesi pükse. «Reeglites on kirjas, et peab olema kas kleit, seelik või pükskostüüm, rohkem ettekirjutusi pole,» rääkis Eesti Tennise Liidu peasekretär Allar Hint. «Tõenäoliselt ei või mängida näiteks retuusides, sest see on rohkem kergejõustiklase riietus.»

«Reeglid on läinud vabamaks, mood ju muutub pidevalt ja sellega üritatakse kaasa minna,» lisas Hint.

Tõsi, silmapaistvate kostüümide poolest on ju tuntud ameeriklannad, õed Serena ja Venus Williams ning ka nende kaasmaalanna Bethanie Mattek-Sands.

Näiteks on Serena Williams kandnud Kassnaisest inspireeritud musta liibuvat pükskostüümi, Venus Williams üllatas aga varieteeliku kleidiga. Üks Mattek-Sandsi kuulsamaid moeröögatusi oli suure dekolteega kuldne kleit.

Kõige kindlamalt on määratletud riietus Wimbledoni suure slämmi turniiril, kus vastavalt traditsioonidele tuleb kanda valgeid rõivaid.