Phoenix Sunsi kauboid asuvad teele

Devin Booker. Foto: Matt York/AP

Arizona osariik laiub otse Mehhiko piiri ääres: kuumad kaktusi täis pikitud tasandikud lainetavad punakate kaljude vahel. Tundub, et sellisel maal ei suuda ellu jääda miski peale peiootepuhmaste ning sigarit mäludes loojangusse suunduva üksiku ratsaniku. Rääkimata korvpallist.

Ometi leidub siingi elu. Ning leidub ka NBA meeskond. Phoenix Sunsi koduareeniks olev Talking Stick Resort Arena on omale pesa teinud otse Päikeseoru südamesse ja kannab fännide seas istmete värvi tõttu hellitusnime The Purple Palace ehk Lilla Palee.

Kui tiim 1968. aastal asutati, laitis ideed teiste seas ka tollane liiga juht, nurisedes küll palavuse, küll kauguse üle. Investorite grupp eesotsas Karl Elleriga nurinast ei hoolinud. Kohalikus päevalehes kuulutati välja nimekonkurss, mille võitja pistis tasku tuhat dollarit, ning osariiki soojendas sellest hetkest ühe päikese asemel kaks. Seejuures napilt, kuna lõppvooru jõudsid ka nimed Scorpions, Wranglers ja isegi Mavericks.

Sunsi meeskond oli linnas esimene suur profisporditiim ja nii jäigi pikaks ajaks. Debüüthooajal saavutati liigas suveräänselt viimane koht, jäädi ilma drafti avavalikust Abdul Jabbarist ja edasist teame: Bucks ratsutas koos Kareemiga loojangule vastu, Suns jäi sabata sisalikuna kõrbesse siplema.

Aga paha põli sai otsa, kui vahetustehinguga hangiti 1975. aastal tagamängija Paul Westphal, kes juhtis tiimi kohe ka konverentsi finaali. Seal löödi valitsevat meistrit – ajalugu kordub – Golden State Warriorsi ning alles finaalis komistati Bostoni ja John Havliceki kogemuste otsa.