Kultuuriminister riigikogule: järgmine spordialane eesmärk on sportlaste sotsiaalsed garantiid

Kultuuriminister Indrek Saar riigikogus Foto: Tairo Lutter / Postimees

Kultuuriminister Indrek Saar esines täna riigikogus «Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030» arengustrateegia selgituskõnega. Avaldame ministri kõne täismahus.

Lugupeetud juhataja, lugupeetud Riigikogu, Olümpiakomitee asepresident, head spordisõbrad

Alustuseks soovin teile edastada tervitused puuetega inimeste spordiorganisatsioonidelt, kellega me just ühisel üritusel aastast kokkuvõtteid tegime. Ühiselt tõdesime, et erivajadustega inimestele tuleb tagada, et ühiskonna hoiakud, elukeskkond ja sporditaristu võimaldaks neil veelgi enam füüsiliselt aktiivsed olla.

Mul on väga hea meel, et koosmeeles Sotsiaalministeeriumiga ja suurepärases koostöös Eesti Paralümpiakomitee ja Eriolümpia Eesti Ühendusega jõudsime selleni, et järgmisest aastast saab puuetega inimeste spordiorganisatsioonide põhiliseks partneriks Kultuuriministeerium.  Tänapäevaste arusaamade järgi peakski parasport olema loomulik osa spordivaldkonnast ning nende tegevus tihedalt seotud alaliitude ja katusorganisatsioonidega.

Rõõmustamiseks on lisapõhjus, sest suurenevad ka valdkonnale riigieelarvest ettenähtud vahendid. Järgmisel aastal tõuseb iga-aastane toetus enam kui kahekordseks, ehk 400 000 euro ja ülejärgmisel veel 200 000 euro võrra ning seda kõike selleks, et puudega inimestel oleks senisest paremad võimalused spordist osa saada ja Eestit rahvusvahelistel võistlustel väärikalt esindada.

Siinkohal soovin teid veelkord tänada selle eest, et kui eelmisel aastal võtsite vastu otsuse tõsta olümpiavõitjate igakuist toetust ligi kaks korda ning siduda selle kasv keskmise palga tõusuga, siis peale mõningast arutelu tagasite sama suure toetuse ka paraolümpia võitjatele. Eestile au ja kuulsust toonud sangareid tuleb tunnustada ja inimesi võrdselt kohelda.

Lugupeetud Riigikogu

Eesti rahvatarkus ütleb: «Mida külvad, seda lõikad». Koos mitmetega teist, head Riigikogu liikmed, olin üheks neist saadikutest, kes kuulus ka eelmisesse Riigikogu kossseisu, kes võttis vastu spordipoliitika põhialused 2015. aasta veebruaris, ja nii on mul olnud au koos teiega luua tava, kus igal aastal esitatakse Riigikogule valitsuse kinnitatud aruanne, kultuuriminister peab seda tutvustama ning toimub arutelu suures saalis. Seetõttu lubage, et aruannet tutvustades ei keskendu ma vaid viimasele aastale, vaid annan mõningase ülevaate kogu perioodi kohta.

Hästi kasvab, võiks lühidalt meie aruande kokku võtta. Toetused spordialaliitudele, osalejate- ja medaliarvud, spordiklubide ja organisatsioonide tulud, makstud tööjõumaksud, riigi ja kohalike omavalitsuste investeeringud spordiobjektidesse ning toetused korraldajatele, jne. Kui mõnes näitajas on ka olnud mingil konkreetsel aastal tagasiminek, siis suund on siiski valdavalt ülespoole. Siiski toon välja kaks põletavat teemat, kus on vaja olulist muutust: meie laste liikumisharjumused ja olümpiamedalid. Mõlemad pika vinnaga asjad, aga tegeleda tuleb nüüd ja kohe. Konkreetsemate ettepanekute  ja lahenduste juurde tulen oma kõne lõpuosas.

Head kuulajad!

Kui küsida, mis on olnud kõige ajamahukam ja keerulisem ülesanne, millega me nende aastate jooksul koos heade koostööpartneritega pühendusime, siis vaieldamatult spordi rahastamise süsteemi muutmine läbipaistvamaks, õiglasemaks ja selgemaks. Tööpõld on olnud lai, järgnevalt toon välja vaid mõned näited.

Nagu teate, jagatakse riigieelarvelisi vahendeid spordialaliitude vahel vastavalt kokkulepitud kriteeriumitele ning need on sätestatud ministri määruses. Oma suureks üllatuseks avastasin ministeeriumisse jõudes, et juba aastast 2012 kehtinud määrust 2015. aastal veel ei järgitud. Tänaseks oleme koostöös alaliitudega kriteeriumeid täiendanud ja oluliselt suurendanud neile ettenähtud vahendeid ning kõigil aastatel jaganud toetusi vastavalt kehtivale määrusele. Vaid nii on võimalik tagada, et süsteem oleks läbipaistev, ettenähtav ja motiveeriv.

Rahastamissüsteemi selgusele aitab kaasa ka teie otsus lõpetada järgmisest aastast Hasartmängumaksu Nõukogu tegevus. Spordiorganisatsioonidele tähendab see olulisemalt väiksemat halduskoormust – vähem bürokraatiat, lihtsustunud aruandlust ja selgemat vastutust. Enam ei ole vaja sama taotlust esitada kolmele organisatsioonile või asutusele. Liikumisharrastuse ja spordiklubide projekte toetab edaspidi valdavalt Eesti Kultuurkapital. Kultuuriministeeriumi ülesandeks saab olema toetada oluliste rahvusvaheliste võistluste korraldamist Eestis ning eraldada katusorganisatsioonidele tegevustoetust.

Veel üks habemega mure, millele suutsime leida lahenduse, puudutab pallimängu koondisi. Aastaid oli tiitlivõistluse finaalturniirile pääsemine kui karistus, sest alaliidule tekkisid aasta keskel ootamatud ja suured lisakulud, mille katmiseks tuli loota poliitikute heatahtlikkusele.

Spordiajalukku on omal moel läinud 2009. aasta, kui tollane valitsus keeldus eraldamast eelarve reservist vahendeid Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile jõudnud võrkpallikoondisele ja peaminister Andrus Ansip tõi põhjenduseks, et riigi suur panus sporti on totalitaarsete režiimide nähtus. Tõesti, avaliku sektori toetus spordialaliitudele on jätkuvalt kasvanud, 2009. aasta  majandusraskustest ja poliitilistest hoiakutest tingitud tagasilöögi mõju on viimaste aastatega ületatud. Sellest hoolimata ja just selle pärast võin teile kinnitada, et Eestis järgitakse spordikorralduse euroopalikku mudelit, kus sport on detsentraliseeritud ja kesksel kohal on spordialaliidud. Järjest enam oleme eeskuju võtnud Põhjamaadest ning oma spordisüsteemi nende põhimõtete järgi üles ehitanud.  Ilma avaliku sektori toetuseta ei oleks see kuidagi võimalik.

Nii lõime ka koondiste mure lahendamiseks paindliku ja selge süsteemi: riigieelarves on broneeritud rida, kust saab iga finaalturniirile pääsenud koondis taotleda kuni 200 000 eurot toetust. Sellega tagasime koondistele kindlustunde, et hästi mängides saavad nad sõita Eestit esindama ja spordisõpradele võimaluse elada kaasa meie sportlastele rahvusvahelisel areenil.

Samavõrd, ja ehk veel enam rõõmustab spordisõpru võimalus, et rahvusvahelised võistlused tuuakse koju kätte. Meie suurvõistluste korraldajad on suutnud näidata head taset ning oleme positiivses mõttes silma jäänud. Seetõttu soovitakse siia tulla võistlema ja oma lemmikutele kaasa elama, mis kõik toob Eestile nii au ja kuulsust kui ka riigikassasse maksutulu. Paraku on eelnevatel aastatel nii mõnigi plaanitud suurüritus ära jäänud, sest pole olnud kindlust, et kulud-tulud ikka tasa tulevad.

Selle mure lahendamiseks kutsusime ellu rahvusvaheliste ürituste toetamise meetme, kus ürituse toimumise tulemusena on riigile laekuv hinnanguline täiendav maksutulu vähemalt võrdne toetuse 1,5 kordse suurusega. Näiteks Triatloni Euroopa meistrivõistlustel osales 780 välisvõistlejat ja lisaks neile saabus välismaalt 1500 pealtvaatajat, kes ööbisid Eestis keskmiselt viis ööd. Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangul kulutasid need välismaalased Eestis kokku ligikaudu 1,8 miljonit eurot ja tõid sellega riigile ka märkimisväärset maksutulu. 

Sellistele suurprojektidele oli sel aastal ette nähtud kuni 2 miljonit eurot, lisaks triatlonile said toetuse Rally Estonia, Tallinnas toimunud Ironman ja jääkeegli ehk Curlingu EM.  Oleme teinud juba ka otsuse toetada järgmise aasta jaanuaris toimuvat murdmaasuusatamise MK etappi Otepääl.

Spordi rahastamise reformi tutvustamise lõpetuseks soovin öelda veel paar sõna treenerite ja kohtunike tasustamise ja sportlaste sotsiaalsete garantiide kohta.

Treenerid on valdkonna võtmeisikud, kelle tegevuse mõju on palju laiem kui vaid sport. Hea treener suudab panna noored austama ausa mängu põhimõtteid ning kujundab seeläbi väärtusi kogu eluks. Just seetõttu on oluline tagada, et treenerid oleksid ühiskonnas väärtustatud ja saaksid oma töö eest ka väärilist tasu.

Kui 2015. aastal ellu kutsutud noortetreenerite töötasu toetamise süsteem tagas tollal täiskohaga kõrgema kategooria treenerile vähemalt 582 euro suuruse brutotasu, siis järgmisest aastast saab alampalk olema 1000 eurot kuus. Minu veendumus on, et kõrgelt kvalifitseeritud noortetreenerid väärivad vähemalt Eesti keskmist palka ja ma loodan, et pärast valimisi ametisse astuv kultuuriminister võtab selle samuti enda südameasjaks.

Sellel aastal astusime suure sammu ka spordikohtunike töö tunnustamiseks ja nende korrektseks tasustamiseks. Esiteks eraldame nüüd igal aastal pool miljonit eurot Eesti tiitlivõistluste korraldajatele kohtunike tasude maksmiseks. Teiseks tagame maksuvaba kulude hüvitamise 1040 euro ulatuses aastas neile, kes teevad kohtunikutööd hobikorras. Varem oli vabatahtlike kohtunike tööga seotud kulude kompenseerimine üsna tüütu, suure halduskoormuse ja maksuriskiga.

Järgmise sammuna soovime suurendada sportlaste sotsiaalseid garantiisid ning selleks oleme välja töötanud spordiseaduse muudatused. Eelnõu arutelu käigus Riigikogus saab sel teemal põhjalikumalt arutada, kuid lühidalt on eesmärk luua seaduslik alus sportlaste toetamiseks ning soodustada stipendiumitelt töölepingutele üleminekut. Ka need muudatused on kantud eesmärgist muuta spordi rahastamise süsteem läbipaistvamaks, õiglasemaks ja selgemaks.

Hea Riigikogu

Veidi enam kui aasta tagasi rakendus noorte huvitegevuse toetussüsteem, mille eesmärk on tagada, et igal Eesti koolilapsel oleks võimalus osaleda huvitegevuses. Esialgsete andmete põhjal saab öelda, et selleks ette nähtud 15 miljonist eurost viiendik on kasutatud otseselt spordivaldkonnale. Sellele lisanduvad paljud muud huvitegevused, mis endas aktiivset liikumist sisaldavad.

Mitte ainult hea tervise, vaid ka ellujäämiseks vajalikud oskused tagab uus kohustuslik ujumise algõppe programm. Meeldetuletuseks, et programmi eesmärk on luua võimalused, et kõik kolmanda klassi läbinud lapsed suudaksid sooritada järgmise ülesande: hüppa sügavasse vette, uju 100 meetrit rinnuli, sukeldu ja too põhjast ese, puhka vee pinnal paigal asendeid vahetades 3 minutit, uju 100 meetrit selili asendis tagasi ja välju veest.

Need täiskasvanud, kes selle harjutusega hakkama ei saa, võiksid mõelda trenniminekule. Sellest aastast on selleks ka lisavõimalus. Nimelt saavad oma töötajatest hoolivad tööandjad maksta maksuvabalt kinni oma töötajate tervisekulud kuni 400 euro ulatuses aastas. Ning muidugi ei pea see olema vaid pääs basseini, vaid selleks võib olla näiteks ka spordiklubi liikmemaks ja osalemine rahvaspordiüritusel.

Leppisime ka kokku, et järgmisest aastast käivitub regionaalsete tervisespordikeskuste toetamise programm. Selle eesmärk on tagada, et igas maakonnas oleks vähemalt üks tänapäevane ning võimalusterohke vabaõhu-spordikeskus, et inimestele anda veelgi rohkem võimalusi liikumisharrastusega tegelemiseks.

Programmi elluviimiseks otsustas valitsus eraldada  toetust kokku 2,4 miljonit eurot neljaks aastaks, ehk iga maakond saab 40 000 eurot aastas. Nii ei tohiks paari  aasta pärast Eestis olla maakonda, kus ei toodeta näiteks kunstlund. Sest kui te nüüd aknast välja vaatate, seda viimasel ajal meile nii tüüpilist talveilma, siis on väga suur oht, et ilma kunstlumeta ei õpi mõnigi sirguv põlvkond üldse suusatama. Aga selle, eestlaste jaoks nii traditsioonilise liikumisviisi mineviku hõlma vajumine, oleks valus kaotus nii spordi, kui kultuuri seisukohast.

Kui juba investeeringute juurde jõudsime, siis tuleb muidugi ära mainida Kääriku spordibaas, kus käivad hoogsad ehitustööd. Meenub skepsis, et kas keegi ikka hakkab Käärikule tulema, kui kompleks koos kõigi rajatiste ning spordimeditsiini keskusega 12 miljoni euro eest valmis saab. Reaalsuses on nii, et 2020. aasta suveks on juba üle poole kohtadest broneeritud ja ka seitsme aasta pärast, 2025. juulikuust samuti kolmandik kompleksi kinni pandud.

Ehitustööd käivad ka Pärnu Rääma sõudebaasis ning Tallinna Kalevi staadionil. Uutest investeeringutest rääkides tooksin ma välja Hiiumaa spordihoone, mille ehituseks on valitsus teile esitanud järgmise aasta riigieelarves ette nähtud 2,9 miljonit eurot. Meie jaoks on oluline, et spordiga oleks võimalik tegeleda kõikjal Eestis ning Hiiumaa on ainuke maakond, kus tänapäevane spordihall puudub.

Austatud Riigikogu

«Liikuma Kutsuv Kool» ja Team Estonia. Need on kaks märksõna, mida soovin, et te mu ettekandest kindlasti kaasa võtaksite, kuna need on lahendused neile kahele suurele väljakutsele, mis meie ees seisavad.

Spordipoliitika põhialused seavad eesmärgiks, et aastaks 2030 tegeleks liikumisharrastusega tegeleks vähemalt kaks kolmandikku elanikkonnast. Eesmärgi saavutamiseks peame veelgi enam keskenduma lastele ja noortele. Puudulikud liikumisharjumused lapseeas on väga tugevas seoses väheaktiivse elustiiliga täiskasvanueas.  Parafraseerides tuntud vanasõna: «Kui Juku ei liigu, siis Juhan ei tee seda ammugi ja kui teeb, siis mitte alati kõige mõistlikumal ja tervislikumal moel».

Uuringud näitavad paraku, et üle poole 5–19-aastastest noortest käib küll regulaarselt trennis, aga vaid 20% täidab soovituslikku liikumisnormi ehk liigub iga päev vähemalt 60 minutit. Seetõttu peame otsima uusi ja teistes riikides ennast tõestanud viise, kuidas tuua rohkem liikumist laste päevadesse. Ainuüksi kehalise kasvatuse tunnist ja trennist, nagu numbritest näha, siin ei piisa – juurde on vaja just loomulikku ja argist liikumist, mis ulatub koolitundidesse ja vahetundidesse, kooliteele ja vabasse aega.

Igale Eesti lapsele peab olema tagatud tervislik arengukeskkond ja võimalus saada head liikumisharjumused kaasa juba maast-madalast. Seetõttu teen ettepaneku kokku leppida, et Tartu Ülikooli Liikumislabori programmi «Liikuma Kutsuva Kool» ideede elluviimine saab järgmistel aastatel meie ühiseks prioriteediks, mille saavutamise nimel näevad vaeva koolid ja spordiorganisatsioonid, lapsevanemad ja kooliõpilased, riik ja omavalitsused.

Kui suudame muuta kõik Eesti koolid liikuma kutsuvaks, ning lisaks õpime lastevanematena lastega rohkem aktiivselt aega veetma, ning riik ja omavalitsused investeerivad jätkuvalt terviseradadesse, kergliiklusteedesse ja sporditaristusse, siis ma usun, et suudame saavutada seatud eesmärgi. Ja praktika näitab, et selle mõju on palju laiem kui vaid liikumisharjumuse suurendamine.

Mul oli eelmisel kuul võimalus tutvuda Islandi üleriigilise avaliku sektori juhitud spordi,  liikumisharrastuse ja huvitegevuse programmi tulemustega. Kui aastal 1998 vastas 42% 15–16-aastastest Islandi noortest, et viimase kuu jooksul olid nad vähemalt korra purjus, siis käesoleval aastal vaid 7%. Samal ajaperioodil vähenes igapäevaste tubakatoodete tarvitajate arv 27%-lt 5%-ni ning neid, kes olid kunagi kanepit proovinud 17%-lt 6%-ni. Nii suured muutused olid võimalikud tänu sellele, et ühine eesmärk oli paigas, koostöö toimus valdkondadeüleselt ning teaduspõhine seire ja analüüs võimaldasid programmis jooksvalt vajalikke muutusi teha.

Island pakub muuhulgas meile ka tippspordiga seotud eeskuju – nende jalgpalli- ja käsipallikoondiste edu on tõestuseks, et ka väikeriik saab kaugele jõuda. Selleks, et kõrge potentsiaaliga noortel sportlastel oleks võimalik jõuda poodiumile ja tuua Eestile medaleid, oleme koostöös Eesti Olümpiakomiteega otsustanud ellu kutsuda uue algatuse, mille töönimetus on «Team Estonia». Oleks väga tore, kui keegi leiaks sellele hea eestikeelse vaste, aga märksõnana on see täna sellisena kasutusel.

Team Estonia erineb senisest rahastamismudelist selle poolest, et sealt on võimalik toetada just konkreetsete tulevikulootuste arengut. Andekad noorsportlased, tuleviku Kelly Sildarud, Gerd Kanterid ja Ott Tänakud saavad võimaluse keskenduda spordile. Iga sportlane saab konkreetselt tema vajadustest lähtuva lahenduse, alates treeninguvõimalustest ja lõpetades spordimeditsiini toega.  Eesmärk on tagada samal tasemel treening- ja võistlustingimused, kui seda on teiste riikide konkurentidel, kes medaleid nõudlevad.

Oleme leidnud järgmiseks neljaks aastaks Team Estonia käivitamiseks vahendeid 8 miljoni euro ulatuses. On selge, et need vahendid peavad tulevikus kasvama, aga seeme on mulda pandud. Kõik ikka selleks, et tulevikus saaksime tunda uhkust oma inimeste- oma riigi üle, kui kõrgeima masti otsa tõuseb sini-must-valge ja taustaks mängib Eesti hümn.

Medalil on loomulikult ka teine külg. Meie tippsportlaste edu rahvusvahelistel suurvõistlustel aitab suurendada paljude inimeste huvi spordiga tegelemise vastu. Tahame ju, et meil oleks inspireerivaid eeskujusid, oleks neid, kellele alt üles vaadata.

Spordiajaloolane Reino Sepp kirjutab 1951. aastal Rootsis ilmunud «Eesti Spordi Leksikonis»: «Väga suure tähendusega Eesti spordi kiirele arengule oli mitme sportlase tõus maailma paremikku, enne kõike Georg Lurichi suursaavutused. Lurich, kes võitis rahva seas peagu ebajumala positsiooni, avas oma eeskujuga eriti noortes tegeliku huvi spordi harrastamiseks.

Lurichi lugu on eestlaste esimesi edulugusid, suurepärane näide tahte, sihikindluse ja intelligentsuse sümbioosist. Võimlemisest vabastatud nõrga kehaehitusega poisist kasvas maailmameister (1901), Euroopa üks võidukamaid elukutselisi maadlejaid, spordi ja tervete eluviiside eesträäkija, looja, teerajaja, julgustaja, ÕPETAJA.»

Tänan koostöö ja tähelepanu eest!