Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
/nginx/o/2018/12/08/11638188t1h0bfd.jpg)
«Väga halb spacing Eesti meeskonnalt!» oli fraas, mille järgi jäi meelde esmaspäevane Saksamaa – Eesti korvpalli MM-valikmäng. Põhjus pole mitte sportlik, vaid lingvistiline. Teleülekandes kõlanud väljend kirjeldamaks olukorda, kus Eesti mängijad jooksid ühte kohta kokku, osutas tegelikult laiemale ebameeldivale suundumusele: spordirahval kipub kaduma lugupidamine eesti keele vastu.
Miks spacing? Miks mitte kohavalik? Või asetumine? Või tsoonide katmine? Või väljakul jaotumine? Miks peaks tavaline korvpallisõber olema kursis erialaspetsiifilise võõrkeelse terminiga?
Eesti keel on tegelikult rikkaliku ja ilusa sõnavaraga. Aga viimasel ajal tõrgutakse Eesti spordiruumis üha sagedamini seda kasutamast ja eelistatakse tarbetuid võõrlaene. On see laiskus, harimatus või kadakasakslus? Ilmselt kombinatsioon kõigest kolmest ja millestki veel. Igatahes näidete arv on murettekitavalt suur.