Saalihoki asjatu olümpiaunistus kui ajastu märk

Eile lõppenud 12. meeste saalihoki MMi finaalis alistas Soome 6:3 Rootsi ja krooniti neljandat korda maailmameistriks. Kõik ülejäänud kaheksa MM-tiitlit on võitnud Rootsi. Foto: Martin Flousek/IFF

Eesti meeste võrkpallikoondis sai sügisel korraks unistada olümpiamängudele jõudmisest, ent lõpuks jäädi ikkagi esimesena valikturniiri ukse taha. Tõsi, isegi sinna pääsemise korral olnuks 2020. aasta Tokyo suveolümpiale kvalifitseerumine vähetõenäoline, sest vajanuks vägevat eneseületust.

Aga juba pisikenegi võimalus olnuks midagi erakordset, sest võistkondlikes pallimängudes (lepime siinkohal kokku, et rannavolle ja tennise paarismäng nende sekka ei kuulu) on Eesti olümpiamängudel osalenud vaid kahel puhul – 1924 meeste jalgpallis ja 1936 meeste korvpallis. Ning oleme ausad: lähemale kui valikturniiri servale nagu võrkpall sedapuhku, polegi lootust jõuda.

Eesti pole lihtsalt üheski olümpiamängude kavva kuuluvas võistkondlikus pallimängus (jalgpall, korvpall, käsipall, võrkpall, veepall, maahoki, olümpiaragbi, jäähoki) maailma esitosinas ega selle lähedal. Aga üle 12 võistkonna ühelgi pallimängualal olümpiale ei pääse (v.a jalgpall, kus osaleb 16 võistkonda). Ent mis siis, kui saalihokist saaks olümpiaala? Kas Eesti Olümpiakomitee peaks delegatsiooni planeerides arvestama variandiga, et see võib järsku 20 sportlase võrra paisuda?