«Nii kaua kui meil on noorte võistlustel palju lapsi stardis, on kõik hästi. Ma ei vaataks praegust olukorda kui katastroofi,» rääkis ta väljaandele Pealinn.
«Peame hindama seda, mis oli, ja peame olema realistid, et kogu aeg ei saa hästi minna. Näiteks Ants Antsoni olümpiavõidust läks üle 50 aasta, enne kui kiiruisutamisest Eestis jälle räägiti – aga nüüd on meil Saskia Alusalu. Elus käivad ikka asjad üles ja alla, kord on üks ala tipus, siis teine.
Ärme unusta ka tänast kliimat, mis ei soodusta suusasporti. Mul on siiralt kahju, et meil pole korralikku talveilma, et lapsed saaks suusatamisest hea maigu suhu.
Kui vaadata näiteks Norra suusatamist, mis on väga järjepidev, siis seal on alati palju lund ja ka riiklik süsteem toetab seda ala. Kui lähen oma õele Norra külla, siis imestan, kui palju seal on Oslo lähistel suusaradu. Nädalalõppudel on metsad täis lapsi koos vanematega suusatamas – see on kogu nende kultuuri osa.»
Šmigun-Vähi tunnistas, et ei kahetse oma möödunud sportlaskarjäärist midagi ega igatse ka neid aegu tagasi.
«Spordis oled väga keskendunud ja teed kohati oma tööd, nagu oleks kõrvaklapid peas ja silmaklapid külgedel,» rääkis ta.
« Kui tahad midagi saavutada, siis jääb isegi 24 tunnist ööpäevas väheks ning sõpradega näiteks kohvikusse ei jõua. Sportlasena olin suhteliselt üksi, aga ma ei taha enam asju üksinda teha. Sport muutiski mind vahepeal selliseks, et mõtlesin: «Sa lähed otse edasi, kas või läbi seinte, nagu sõdalane. See on elu ja surma küsimus, sa pead vallutama oma tipu!»