Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/03/6619831t1hfd5d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/12/19/11666682t1h00bd.jpg)
Värske (ajutine) Manchester Unitedi peatreener Ole Gunnar Solskjaer lõi klubi särgis kokku 126 väravat ja mõistagi räägitakse kõige rohkem sellest kõige kuulsamast, mis tõi Unitedile 1999 Meistrite liiga finaalis Müncheni Bayerni vastu 2:1 võidu. Aga tegelikult on ta suurklubi folkloori läinud veel teisegi esitusega, mis pole küll nõnda kullakarva, aga samas palju muljetavaldavam.
Esmalt siis SEE värav.
? Oh what a night, late in May in 1999, Ole scored a goal in injury time, what a feeling what a night! ?
— UEFA Champions League (@ChampionsLeague) December 19, 2018
Favourite @ManUtd memory?#UCL pic.twitter.com/lkbu7OqfQ4
Solskjaer polnud kunagi Unitedis kõige säravam täht, kes 90 minutit fänne erutas. Tema roll oli tihti hoopis olulisem – norrakat tunti kui vahetusmängijate kuningat, kelle sai alati pingilt väljakule tuua, kui oli vaja matši käiku otsustavalt muuta.
1999. aasta kuuendal veebruaril ei olnud seda muutust vaja. United juhtis võõral väljakul niigi Nottingham Foresti vastu juba 4:1. Aga peatreener Alex Ferguson otsustas põhiründajale Dwight Yorke'ile puhkust anda ja supervahetusmehe mängu panna. Järgnev kuulub vutifolkloori hulka.
Väidetavalt saatis Unitedi abitreener Jummy Ryan Solskjaeri väljakule soovitusega palli veeretada ja seda agaralt sööta. Ründaja ei teinud neid aga kuulmagi – esimene värav sündis 80. ja teine 88. minutil. Viimased kaks skooris mängumees juba üleminutitel. Neli väravat vahetusmehelt on Inglismaa kõrgliiga absoluutne rekord.