Eesti võrkpallikarikas sai Aadu Luukase nime

Aadu Luukas aastal 2002. Foto: Toomas Huik

Eesti meeste võrkpallikarikas kannab tänasest nime Aadu Luukase karikas. Aadu Luukas (1939 – 2006) oli Eesti ettevõtja ning mitmete heategevuslike projektide algataja ja toetaja. Luukas juhtis aastatel 1997 kuni 2006 presidendina Eesti Võrkpalli Liidu tegevust.

Esimest korda selgitati Eestis karikavõitja meeste võrkpallis 1948. aastal ehk täpselt 70 aastat tagasi. Esimeseks võitjaks tuli Tallinna Dünamo. Täna, 22. detsembril 2018, selgitavad omavahel Eesti karikavõitja Saaremaa ja Pärnu võrkpalliklubid. Vaata mängu Postimehe ja Kanal 12 vahendusel!

Selleks, et jäädvustada meie võrkpalli ajalukku mees, kelle juhtimise ajal algas võrkpalli taassünd 21. sajandil, otsustas Eesti Võrkpalli Liit anda meeste karikale Aadu Luukase nime. Aadu Luukas oli EVF-i president alates 1997. aastast kuni oma surmani 2006. aastal. Just nendel aastatel pandi alus võrkpalli uuele tõusule, mille ilmekaks näiteks oli Eesti noormeeste U19 koondise esmakordne jõudmine MM-finaalturniirile.

Luukase panust Eesti võrkpalli meenutab ajakirjanik Valeri Maksimov: «Kolm aastat enne sajandivahetust juhtis Eesti varakamate inimeste edetabelit transiidiärimees Aadu Luukas, 1997. aastal valiti ta Eesti Võrkpalliföderatsiooni presidendiks. Võrkpalliga tutvus ta noorusaastatel Hiiumaal, õpetussõnu jagas talle teeneline treener Laimons Raudsepp. Tänavu septembris möödub Aadu Luukase sünnist 80 aastat. Eesti võrkpalli sünniaastaks loetakse 1919. aastat

Väliselt ligipääsmatu ja näiliselt emotsioonitu, oma tegelikust vanusest soliidsem tippjuht laskis end 1997. aasta suvel ära rääkida ja nõustus paljude üllatuseks olema EVF-i käilakuju. Keskendumaks võrkpallile peatas ta oma tegevuse Kalevi korvpalliklubis. Alaliidu üldkogus sai Luukas 59 poolthäält 61-st, erapooletuid on kaks, vastu mitte keegi. 

EVF-i siseelu lõi kihama, kohe kerkis ka meedia huvi. Kas nüüd on võrkpalli rahamured murtud? Vastus huvitab kõiki. Otsekui ämbritäis külma vett sajab neile krae vahele uue juhtkonna esimene otsus: mitte registreerida Eesti meeskonda Euroopa 1999. aasta meistrivõistluste valikmängudele. Võrkpalliüldsus on hämmingus: rahamees eesotsas ja kohe äraütlemine hooaja tähtsaimast võistlusest!

Muidugi on esindusmeeskonna mängutase see, mis EM-ist äraütlemise tingib. Rahval on meeles kaotused Rootsile ja Taanile MM-i valikstaadiumis, varsti ka Soomele, Lätile ja isegi Leedule. Võrkpalli tase maailmas on märgatavalt tõusnud, meie oma mitte. Vaja oleks värsket ja mõtestatumat lähenemist, uusi ideid, uusi nägusid. Kiiresti arenev rannavõrkpall tõmbab ligi nii noori kui parimas eas mängijaid. Tööd jätkub. 

Eesti Võrkpalliföderatsiooni aastaeelarve oli kaks miljonit krooni. Defitsiit oli sisse planeeritud. Alles kaaluti, millised rahvusvahelised võistlused võiks meile taset ja taskut mööda olla. Juhatuse koosolekud läksid lühemaks. «Tere, kuidas läheb?» suhete peale aega ei kulutatud.

Tasapisi hakkas pilt paranema. Juuniorid murdsid end U19 vanuseklassi MM-i finaalturniirile. Kohe kerkis päevakorda vana küsimus: kes aitab kinni maksta lõppturniiril osalemise ja reisi kulud? Lootust hoidsid ülal Luukase sõnad: "Finaalturniiriks tuleb korralikult valmistuda!" Sõit Taisse sai teoks. 

Aadu Luukas sillutas saabuvale võrkpallibuumile teed veel mitu aastat. Siis lahkus. Oli 7. august 2006.»