Viljar Voogi kommentaar: uue sähvatuse ootuses

Saskia Alusalu Pyeongchangi olümpial. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tee või tina, aga sport elab pakutava emotsiooni pealt. Kõigi 2018. aastal Eesti sportlaste poolt võidetud EM- ja MM-medalite, MK- ja WRC-etappide ees jääb seetõttu kõige kirkama hetkena meelde võistlus, kus ei tulnud ühtegi medalit – Saskia Alusalu neljas koht Pyeongchangi olümpiamängude kiiruisutamise ühisstardis.

Mööduva aasta kõige populaarsemas Eesti sportlases pole kahtlust – kui varem võisid Kelly Sildaru või Anett Kontaveit veel kuidagi Ott Tänakuga konkurentsis püsida, siis tänavu pani saarlane oma Toyota Yaris WRC mootori tööle ja kihutas koos Martin Järveojaga daamidel selgelt eest. Selles pole miskit imestada. Mootorisport on loodud olema dramaatilisem, kui peaaegu ükski teine spordiala ja autoralli ei saa küll populaarsuselt üle maailma vastu ringrajasõidule, eriti F1-sarjale, kuid viimaste suurimadki tähed nendivad, et rallimehed on eriline klass võidusõitjaid.

«Ma ei kavatse (ralliga) tegelema hakata, sest pean olema enda suhtes aus ning teadma, kus on mu piirid ja et mul pole selleks annet,» tõdes näiteks kahekordne F1-maailmameister Fernando Alonso, et tema pensionipõlv ralliradadel ei möödu.

Üdini osavad mehed kihutamas eluohtlikul kiirusel pidamise ja arukuse piiri peal; ning isegi kui sa oled kõige täpsem ja kiirem sõitja, siis ühel hetkel võib tehnikaspordijumal ikka otsustada, et täna sa võitu ei vääri ja masin laguneb koost – see on WRC-sarja võlu ja valu, mis lummab üle planeedi miljoneid. Ja kuna Eesti mees lööb kaasa selle kõige teravamas tipus, ka sadu tuhandeid eestlasi.