Viljar Voogi kommentaar: uue sähvatuse ootuses

Saskia Alusalu Pyeongchangi olümpial. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tee või tina, aga sport elab pakutava emotsiooni pealt. Kõigi 2018. aastal Eesti sportlaste poolt võidetud EM- ja MM-medalite, MK- ja WRC-etappide ees jääb seetõttu kõige kirkama hetkena meelde võistlus, kus ei tulnud ühtegi medalit – Saskia Alusalu neljas koht Pyeongchangi olümpiamängude kiiruisutamise ühisstardis.

Mööduva aasta kõige populaarsemas Eesti sportlases pole kahtlust – kui varem võisid Kelly Sildaru või Anett Kontaveit veel kuidagi Ott Tänakuga konkurentsis püsida, siis tänavu pani saarlane oma Toyota Yaris WRC mootori tööle ja kihutas koos Martin Järveojaga daamidel selgelt eest. Selles pole miskit imestada. Mootorisport on loodud olema dramaatilisem, kui peaaegu ükski teine spordiala ja autoralli ei saa küll populaarsuselt üle maailma vastu ringrajasõidule, eriti F1-sarjale, kuid viimaste suurimadki tähed nendivad, et rallimehed on eriline klass võidusõitjaid.

«Ma ei kavatse (ralliga) tegelema hakata, sest pean olema enda suhtes aus ning teadma, kus on mu piirid ja et mul pole selleks annet,» tõdes näiteks kahekordne F1-maailmameister Fernando Alonso, et tema pensionipõlv ralliradadel ei möödu.

Üdini osavad mehed kihutamas eluohtlikul kiirusel pidamise ja arukuse piiri peal; ning isegi kui sa oled kõige täpsem ja kiirem sõitja, siis ühel hetkel võib tehnikaspordijumal ikka otsustada, et täna sa võitu ei vääri ja masin laguneb koost – see on WRC-sarja võlu ja valu, mis lummab üle planeedi miljoneid. Ja kuna Eesti mees lööb kaasa selle kõige teravamas tipus, ka sadu tuhandeid eestlasi.

Ometi on Tänakut vaikselt kummitamas üks kummastav probleem: ta on peaaegu liiga hea. Kuigi meie mees lõpetas MM-sarja teist aastat järjest kolmanda kohaga, nentisid tema rivaalid, et kui Toyota masin olnuks aasta algul sama hea, kui selle teises pooles, polnuks neil Tänakule miskit vastu panna. Ja uuel aastal ongi Toyota ilmselt kohe algusest nii hea, loodetavasti peab selle radiaator paremini vastu kui tänavu ning lõpptulemusena võibki Tänak võita 14 WRC-etapist vähemalt pooled ja Markko Märtini poolt püüdmatuks jäänud MM-tiitli Eestisse tuua.

See oleks oivaline saavutus. Aga sellise stsenaariumi järgi mitte kõige põnevam. Michael Schumacheri ja Sebastian Vetteli võimuvalitsemise ajal vaatasid ju kõik huvilised F1-sarja edasi, aga seda kõige kirkamat emotsiooni, mida pakkus pinev duell, sealt enam kätte ei saanud. Keegi ei ütle, et Tänakuga nii läheb, eriti Eestis, kus omadele ikka kaasa elatakse, aga märgid tema ülevõimust hakkasid tekkima.

Ära ei unustata Tänakut siinmaal kunagi, aga küsimus on, kui teravaks huvi jääb. Üks märk sellest, et võidule järgnev võit uinutab publiku, on meil juba võtta – Kelly Sildaru on jätkuvalt spordimeedia kullake, aga vaadates lugejate reaktsiooni tema tulemustele, on see võrreldes algusaastatega selgelt jahtunud. Üks selgitus võib olla teatav solvumine – miks ta pidi endale viga tegema ja Eesti Pyeongchangis kindlast medalist ilma jätma –, aga reaalsem on, et kui üks sportlane pole juba peaaegu viis aastat mitte ühelgi pargisõiduvõistlusel saavutanud muud kohta peale esimese, siis mis see järjekordne võit pikas reas ikka teeb. Suurem uudis oleks esikohata jäämine.

Samamoodi võib vaadata teisi tänavusi Eesti sportlaste tippsaavutusi. Katrina Lehis on murdnud end Eesti epeenaiste esinumbriks, aga see, et eestlannad (ja Nikolai Novosjolov) tiitlivõistlustelt medaleid võidavad on pigem tava kui midagi erakordset. Isegi Magnus Kirt ja Anett Kontaveit suutsid läbi aasta olla nõnda stabiilselt heas hoos, et kui hooaja ehal tulid parimad saavutused, vastavalt EMi pronks ja teine koht Wuhani tippturniiril, tundusid need seni käidud tee loogilise jätkuna, mitte eneseületusena.

Alusalu oli samas kui pauk luuavarrest. Kui varasemalt tuli hoida pöialt, et meie kiiruisutaja pääseks ikka olümpiamängudel eelsõidust finaali, siis mõistagi ei pandud talle peale erilisi ootusi. Aga Alusalu läks finaalis starti agressiivse taktikaga, sõitis konkurentidelt eest ära ja soleeris enamiku medalisõidust.

Toda emotsiooni, mida võimendas sõidu toimumine Eesti Vabariigi 100. aastapäeval, 24. veebruaril, kirjeldab ehedalt Postimehe sporditoimetuses juhtunu. Kaheksa ja pool minutit kestnud sõidu jooksul tuhisesid mitu inimest toimetuse uksest sisse või kirjutasid digitaalselt küsimusega: «Kas nüüd tuleb medal?» Vastus oli lihtne: «Ei!» Alusalu taktika oli kohe algusest üles ehitatud neljanda koha saavutamiseks. Aga seegi oli Eesti seni üpris niru OMi arvestades oivaline tulemus. Ootamatu tulemus.

Sealjuures käituvad meie kolleegid tihti ka Tänaku vägitegude puhul sarnaselt ehk lendavad sporditoimetusse sisse küsimusega, kas võit tuleb. Aga selle taga puudub see toores emotsioon, vaid kaalutlused on ärilised – et saaks uudise võimalikult kiiresti üles, igal juhul Delfit ja Õhtulehte edestada, klikid maksavad. Alusalu puhul oli neid küsimustes sees puhas isiklik huvi.

Tänaku puhul jäid sarnased puhtad emotsioonid nüüdseks peaaegu kahe aasta tagusesse aega, kui WRC-sarja tulid uued autod ja eestlane oli M-Sporti masina sisuliselt oma soovide järgi saanud kokku panna. Tänak, kelle karjäär autoralli tipus oli mitu korda peaaegu välja surnud, sai lõpuks tõotatud maale ja võitles mitte ainult rallivõitudele vaid ka MM-tiitlile.

Sildaru pakub neid säravaid hetki praegu rennisõidus. Kui pargisõidus on ta olnud viis aastat alistamatu, siis nüüd on vinge näha, kuidas ta oma kõrvalalal, mille treenimine põhjustas selle ränga vigastuse, samuti konkurentidele tuule alla teeb. Hetkel on võidud tulnud vaid juunioride MMil ja MK-sarjas, aga ees ootavad X-mängud ja MM, mis jälle emotsioonilage kergitavad.

Kirt on olnud aastaid suurvõistlustel statisti rollis ning sümpaatse sportlase jõuline esilekerkimine pakub siirast rõõmu. Ja Lehis võib olla küll näiliselt järjekordne edukas Eesti epeevehkleja, kuid ta on murdnud end tippu läbi koondise poolt korduvalt pika ninaga jätmise (ja rõõmsamal teemal, läbi lapsesaamispausi). Ehk emotsionaalseid lugusid on kõigil meie tippudel jutustada küll ja veel.

Loodetavasti pakuvad kõik need sportlased meile ka uuel aastal ohtralt rõõmu ja medaleid. 1,3 miljoni inimesega riigi kohta on meil hämmastavalt palju atleete, kes maailmatasemel võitluseks võimelised. Et me oleme nende eduga harjunud, ei tähenda, et me enam neile kaasa ei elaks.

Ja kui tõesti jääbki 2019 vaid meie juba endale nime teinud sportlaste pärusmaaks, siis olgu. Medaleid ja võite tuleb neiltki küll ja veel. Aga kirsiks tordil oleks, kui keegi ootamatu suudaks sähvatada kui Alusalu ja pakkuda seda kõige tooremat edu (mitte tingimata võidu) emotsiooni.

Kes? Kui vastus oleks olemas, poleks see ju ootamatu.