Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
/nginx/o/2018/12/28/11684172t1hc70f.jpg)
Usk. Lootus. Teadmatus.
Täna möödub viis aastat saatuslikust päevast, mil Michael Schumacher Prantsusmaa Alpides Méribeli nõlval koos pojaga suusatades vääratas. Kukkumine oli ränk, peatrauma tõsine. Sakslane viidi kiirelt Grenoble’i haiglasse, sealt edasi Lausanne’i. Kõigi aegade edukaim vormel 1 sõitja oli koomas, suurt enamat avalikkusele esialgu ei öeldud.
Teadmatust ei olnud algul raske taluda – oli ju mõistetav, et perekond ei tõtta muserdavas olukorras avalikult midagi oletama. Fännide usk ja lootus püsisid teadmisel, et oli ju Schumacher võidusõitjakarjäärigi jooksul mitmesse raskesse õnnetusse sattunud, neist aga alati veel tugevamana välja tulnud.
Ent uudiseid – ei häid ega halbu – ei tulnud ega tulnud. Üheksa kuud pärast õnnetust selgus, et Schumacher viidi haiglast üle Genfi järve ääres asuvasse kodusse, kus tema eest asus hoolitsema arstide armee. Kui jätta kõrvale sensatsioonihimulised «avaldused» ja alusetu kõmu, ei tea me praegugi suurt enamat.