Sõõrumaa vastulause: juba gladiaatoritel tuli esmalt võita rahva poolehoid

Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Aasta sportlase valimine, sealhulgas rahvahääletuse vajalikkus, kütab kirgi igal aastal. Diskussiooni käigus kiputakse aga unustama, et spordisüsteemi peetakse suuresti üleval rahva raha eest ja rahva tagasiside on oluline.

Iga medal, iga sportlik saavutus on just nii tähtis, kui palju see rahvale korda läheb. Ja kui rahvale korda ei lähe, siis pole enam spordisüsteemi ega rahastust. Ei tohi unustada, et küll riigi kaudu, aga suuresti rahva käest tuleb enamik spordisüsteemi rahast: sportlaste ja treenerite toetused, spordirajatiste ülalpidamine jne. Ja kust tulevad erasponsorid? Ikka rahva seast!

Kinnitan, et rahva arvamuse küsimisest EOK ei loobu. Rahva arvamus peaks korda minema igale spordialale, igale sportlasele ja treenerile. Kui tiitlivõistluste poodiumile satub keegi, keda ei huvita rahva arvamus, andke endast meile teada – siis peame toetussüsteemi nii ümber tegema, et saaja ikka oskaks rahvale aitäh öelda.

Arusaadav, et Kristjaneid vääriksid paljud sportlased ja treenerid. Sel aastal on Eesti sportlased võitnud tiitlivõistlustelt ligi 180 medalit, neist 53 kuldsed. Meil on palju suure kandepinnaga spordialasid ja maailmareitingus kõrgetel kohtadel olevaid sportlasi, kes kõik vääriksid tunnustamist, kuid kõigile Kristjaneid ei jätku. Hea meel on tõdeda, et nad on vaatamata sellele spordimehelikult väärikaks jäänud.

Rõhutan, tegu pole aasta parima sportlase, vaid aasta sportlase valimisega. Kui loeksid ainult tiitlivõistluste medalid, poleks hääletust vaja korraldadagi. Me ei vali endale ka valitsejaid mitte kindlate kriteeriumite järgi, vaid valime enda arust endale kõige õigemad, sel hetkel kõige hingelähedasemad. Aasta sportlaste ja treeneri valimisel on samamoodi – igaüks valib selle, kes läheb temale kõige rohkem korda ja kelle saavutatul on hääletaja seisukohast olnud suurim tähendus.

On väidetud, et sportlase ja treeneri ainus mõõdupuu on medal. Aga tegelikult enam mitte ainult. Sportlane on eeskuju, treener on õpetaja. Lugupidamise ärateenimine – nii rahva kui ka spordiorganisatsioonide seas – on mosaiik, kus tulemuste, saavutuse erakordsuse ja pakutava emotsiooni kõrval on väga tähtsal kohal ka väärikas ja avatud käitumine nii spordiareenil kui ka väljaspool seda.

Hinnangu annavad hääletajad tervikule. Kui häältesaak ei meeldi, siis pole mõtet süüdistada hääletajaid ega hääletuse korraldajaid, vaid tasub järele mõelda, kas ja mida saaks ise teisiti või rohkem teha, et teenida ära rahva tähelepanu ja armastust ning spordiorganisatsioonide lugupidamist. Juba gladiaatoritel tuli esmalt võita rahva poolehoid.

Osmanite ajaloos oli ütlus: «Igasse majja paistab teatud hulk valgust, just niipalju, kui kellegi uksed ja aknad seda võimaldavad, kuid kindlasti pole see kogu valgus.» Vaid endale paistva valguse läbi kogu süsteemile hinnangu andmine ei ole piisav tasakaalukaks analüüsiks. Valitakse just see äärmus, mis parajasti endale sobiv, ning eiratakse muud.

Täname kõiki selle kuuma arutelu eest! Korjame arvamused kokku ning sobivad ettepanekud, mis arvestavad suure pildiga, võtame arvesse. Kutsun kõiki teisigi üles nägema suurt pilti! Ja kui huvi spordi vastu nii jõudsalt kasvab, on linnahalli valmimine EOK saja aasta juubeliks hädavajalik – ainult nii suudame galale ära mahutada kõik huvilised.