Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
/nginx/o/2019/01/10/11706819t1h11d2.jpg)
Andrei Ojamets on 35 treeneriaastaga nii mõndagi näinud. Ja ka teinud. Nii meeste kui ka naistega. Nii koondiste kui ka klubidega, sekka rannavolleski.
Ometi ei kahtle Eesti naiskonna pealik sekundikski, kui tuleb nimetada karjääri erilisim ja suurim hetk. «Muidugi võit Soome üle ja pääs EMile,» ütleb ta kõhklemata, tuues esile kolmapäeva õhtu Hämeenlinnas. «Häid mänge on olnud teisigi. Olin just saanud meeskonna peatreeneriks, kui võitsime 1993. aastal maailma reitingu viiendat riiki Bulgaariat. See oli kõva pauk, aga esimene pääs naistega finaalturniirile kaalub kõik muu kindlalt üles.»