Ultrasportlased trotsisid pakast ja paksu lund: «See võistlus on potentsiaalselt eluohtlik...»

Taliharja rajal

FOTO: Silver Eensaar

Kuula artiklit

​Taliharjapäev (14. jaanuar) murrab talve selgroo ja sellest päevast liigub aeg kevade suunas - karugi pööravat siis teise külje ning hakkavat teist käppa imema ja inimestel ning loomadel pidi alles olema veel pool talvevarudest. Aga enne, kui see juhtub, toimub talve tipphetkel ekstreemne ultravõistlus Taliharja Vanakuri. Hooldamata rajal tuleb joostes, ratta või suuskadega läbida 101km, kaasas kogu toit ja varustus talvisel kõnnumaal mistahes tingimustes üksinda hakkama saamiseks. Sooja, jooki ja väikest kosutust saab vaid ühes abipunktis.»

Tänavune Taliharja Vanakuri toimus 12.-13. jaanuaril Eesti uusimas, Alutaguse Rahvuspargis ning talve vaieldamatus lumepealinnas Ida-Virumaal. Lume paksus oli ilmateenistuse andmetel 35 cm, reaalsuses metsavahelistel lagendikel pea kaks korda suurem. Paks lumi tegi liikumise raskeks, energiakulukaks ja aeglaseks ning kuna rada viis läbi Eesti ühe hõredamalt asustatud piirkonna, vähemalt pooles ulatuses tuli liikuda ööpimeduses ja lisaks pakasele ka väga rasketes lumeoludes, lubati starti vaid pikkade katsumuste kogemusega inimesed.

«See võistlus on potentsiaalselt eluohtlik ja osaleda soovija peab tõsiselt kaaluma kõiki riske (eksimine, külmumine) ja füüsilisi ning vaimseid väljakutseid, mida talvine ja öine ultramaraton endas kätkeb,» hoiatas võistluse juhendki.

Start anti Peipsi äärest Alajõelt ning läbi metsade, soode ja rabade tuli jõuda Iisakusse. Seal oli kaetud toidulaud, et sealse väikese puhkuse järel Kuremäe kaudu Alutaguse spordikeskusesse jõuda. Teele jäid Agusalu ainulaadsed mandriluitelised rabasaared ehk kriivad, Kivinõmme ürgsed metsamassiivid ning Kurtna järvederikkad nõmmemännikud.

Algus – suusatajate ja ratturite järel

Stardis oli kokku pea 50 osalejat, neist enamik – nagu ka mina - jalgsi. Minu kõige suuremad konkurendid olid eelmise aasta Vanakurjal esikoha pärast heidelnud Gunnar Kingo, sügisesel maastikumaratonil head tempot teinud Martin Simpson ja muidugi väga kogenud ultrajooksja Hannes Veide, kes eelmisel sügisel läbis ka Spartathloni. Suusaentusiast ja telekommentaator Tiit Pekk ning rattaorienteerumise maailmameister Lauri Malsroos olid valinud suusad ning tuntud jalgrattur Andrei Gristsenko (Grisha) muidugi ratta. Öisele katsumusele suundus ka kolm vaprat naist - Heidi Sild, Karmen Lepp ja Sirlet Viiras.

Esimesed 100m tuli kulgeda hanereas ning mul õnnestus kohe suusatajate järel endale hea stardipositsioon saada. Suusad olid neil kiired, paaristõuked tugevad ja nõnda kadusid esimesed kolm meest ruttu kaugustesse.

Õige pea hakkas tagant kostuma tume ja ühtlane müdin, nagu läheneks võimsa diiselmootoriga džiip. Olid aga hoopis fatbike´idega ratturid. Paksud kummid kumisesid ja müdisesid, tekitades erakordselt maskuliinse heli nagu Harley Davidson või 5,7l mootoriga ameerika auto. Läksid esialgu nemadki, kuigi õige pea selgus, et raja esimesel poolel kohtusime nendega veel palju kordi.

Konkurendid, kus te olete?

Keda aga ei olnud, olid teised jooksjad. Mõistsin, et nad on arukad ja alustavad sellist ultradistantsi palju targemalt. Olles metsarajal lumes teed ramminud, ratastest möödunud ja suurele teele jõudnud, hakkasidki Hannes, Gunnar ja Martin ning koos nendega minu seiklusspordi tiimikaaslane Timmo Tammemäe mulle vaikselt järele jõudma.

Ees ootasid pikad rabalõigud üle kriivade (soosaarte) ning seal on vajalik koostöö lumes jälgede astumiseks. Kordamööda ees liikudes edenesime päris kenasti ja suuremate jõukadudeta.

Gunnar on näidanud suurepärast minekut nii kodu- kui välismaistel pikkadel jooksudel. Kui ta aga oma rajategemise tööotsalt rivi lõppu naases, kuulsin, kuidas ta hingeldas. Stardist vaid 15km kaugusel, hoidsime pigem madalat profiili ning ees jälje ajamine võinuks vaid veidi pulssi kiirendada. Hingeldamine oli aga märk suuremast koormusest kehale ning mõistsin, et kui rajategemine temalt nii palju nõuab, siis täna ta ilmselt siiski konkurent olla ei saa.

Tee peale jõudes hoidsin Martini tempot, kes rääkis, et kavatseb kõik teelõigud normaalselt joosta. Vaatasin meie 5:30-5:40 min/km tempot ning mõtlesin, et ta on küll tugev ja alustab julgelt, kuid sammudes puudub ultrale vajalik kergus ja veerevus ning selleta lõpuni sellises tempos ilmselt ei kesta.

Seega, kõige olulisemaks konkurendiks jäi Hannes. Kogenud, lõikas raskel maastikul hästi lund, ei rapsinud, samm oli kerge ning õhuline. Ultra kogemus paistis kaugele.

Poolele maale Iisakusse jõudsingi koos Hannesega ning peaaegu ka koos ratturitega. Seega esimesed 50km olid jooksjad-ratturid sisuliselt võrdsed! Samas oli ratturitel üks pikk lõige mööda teed kohas, kus jooksjad läbisid metsa ja raba…! Etteruttavalt võib muidugi öelda, et teisel rajapoolel oli palju maanteed ning seal olid ratturid kokkuvõttes oluliselt kiiremad, lõpetades isegi suusatajatest varem.

Kas teil tagavarajalga on?

Ühel erakordselt aeglasel metsasihi lõigul oli võimalus väikesed jupid kraavis joosta. Vesi oli kindlalt kaanetatud ning naelikutega hea jääl krõbistada.

Kuni see sai otsa.

Astusin läbi jää.

Jalg märg, ronisin tagasi lumme ning vaatasin ringi, kas on ligiduses mõni kuiv jalg ringi kepslemas. Kui olete näinud biitlite filmi „Yellow Submarine“, siis sealsel veidral planeedil karglesid kaks üleliigset jalga. Ent ainult Hannese pealamp paistis paar minutit tagantpoolt, nii et tuli jalaotsingud lõpetada ja lihtsalt edasi liikuda.

Seitsmekraadises pakases, minna veel viis-kuus tundi.

Külmumise ja suurte külmakahjustuste oht on sellises olukorras väga suur. Ent lumest välja, suurele teele jõudes trampisin tekkinud jääkooriku jala ümbert maha ning tundsin, et liikumisest soe veri suudab varbaid ka märjas jalanõus piisavalt soojana hoida.

Emotsionaalne mõõn

Metsadest välja jõudes oli magus tunne mööda teed joosta. Suusa- ja rattajäljed ees, ei vaevanud ma ennast träki kontrollimisega. See osutus aga suureks veaks, sest 80. kilomeetri joogipunktis tuli korraldaja Rain Eensaar küsima, et miks ma tegin otsuse rada lõigata.

Mihh?

Pilk kellale ja asi selge - olin ühe jalgsi liikujatele mõeldud vähemärgatava ärapööramiskoha maha maganud ja paarikilomeetrise lisapauna tegemata jätnud. Kui aga määrustepäraselt rada ei läbi, siis oled joonealune.

Motivatsioon oli maas, tempo kukkus. Hakkasin sööma-jooma, tegin niisama aega parajaks, jooksurütm kadus. Selle emotsionaalse taagaga võitlesin Kuremäeni. Siis suutsin taas leida endas tahet kenasti lõpuni joosta. Olgu siis ikkagi esimene, joonealune esimene!

Linttraktorit taga ajades

Raja lõpuosas oli rajatraktori jäljes päris hea joosta. Sain tempo tagasi ja pingutus ilmus taas kehasse. Metsas õnnestus siiski ka mõneminutine viga teha, kui suundusin valedele jälgedele ning mõistsin oma eksimust alles siis, kui mõtlesin, et ootamatult hea on joosta, sest suusa- ja rattamehed pole jälge ära lõhkunud.

Eiiii. Vale suund.

Kuigi hoidsin oma energiataset pideva söömisega tasakaalus, hakkas stardis meeldivalt keha ümber hoidnud kott juba kergelt loksuma hakkas. Kõik ikka sellest, et mu keha oli nii palju kokku kuivanud.

Lõputud kurvid ja kabuhirm

Viimased 5km enne finišit oli raja kõige raskem ja aeglasem maastik üldse. Sinna kurvitama keerates märkasin taga lähenevat pealampi.

Appi! Nüüd on Vanakuri Veide ise mulle järgi võtnud!

Ja kuna ta mulle järgi jõudis, siis järelikult on ka tema joonealune. Aga nüüd, lõpu eel ei saa ma ometi esimest kohta käest anda - olgu või joonealust!

Panin siis selle Vanakurja eest plagama.

Taliharja jooksu võitja Leivo Sepp

FOTO: Silver Eensaar

Teadsin üsna kindlalt, et olen suuteline raske lõpuosa läbima tempos, kus mulle vastast ei leidu. Aga äkki on siiski ka Veidel mõni käik lisaks…? Igatahes surusin kõigest jõust ning kui alguses veel nägin puude vahel valgust vilksamas, jäi see järjest harvemaks kuni kustus sootuks. Hoidsin aga pinget endiselt maksimumi lähedal, sest mis siis kui Vanakuri Veide siiski enne finišit kuskilt puu tagant välja hüppab ja ohhoo! teeb…? Ei teinud.

Lõpuüllatused

Mõne minuti pärast selgus, et lamp, mille eest ma nii paaniliselt põgenesin, kuulus hoopis suusataja Erik Aibastile, kellel erinevas klassis võisteldes polnud minu tagaajamisest sooja ega külma. Jooksjatest kõva teise koha saanud Hannes Veide lõpetas 24 minutit hiljem, aga vaimus temaga võisteldes olin viimasel viiel kilomeetril teinud lõigurekordi. Minu aeg joostes oli 52 minutit, Tiit Pekil ja Lauri Malsroosil suuskadel 56, järgmistel tulijatel juba tund ning rohkem.

Ja suurim üllatus ootas veel ees. Kuna eesotsas olid kõik pöördekohta märkamata ühtemoodi valesti tulnud, tegid korraldajad otsuse selles punktis rada muuta. Kõigi hilisemate tulijate jaoks pandi ärapööramiskohale märk, et sinna mitte minna ja jätkata mööda teed. Nii sai ka mu joonealusest esikohast ootamatult taas see päris esikoht.

Tagasi üles