:format(webp)/nginx/o/2018/05/30/7872300t1ha79a.jpg)
Eesti koondise peatreener Martin Reim tõdes ajakirjale Jalka antud usutluses Rahvuste liiga kokkuvõtteks, et tunded on kahetised: eesmärk ja reaalsus ei kattunud. Karastuse said mängijad, kes peavad nagunii lähiaastatel endale koondises suurema rolli võtma. Reim räägib ka toimetulekust kriitikaga.
Kahekõne ilmus jaanuarikuu ajakirjas Jalka, Postimees avaldab selle kokkuleppel toimetusega täismahus.
Rahvuste liiga mängud on seljataga. Eesti lõpetas magusa võiduga, kuid väljalangemisega C-liigast. Sul on olnud aega meie mänge seedida. Mis hinnangu annad?
Tunded on kahetised: üks on see, mida südamest tahtsin ja milline oli eesmärk, teisalt reaalsus. Need ei ühti. Tahtsime jääda püsima C-liigasse ja võidelda ka playoff-koha eest. See polnud utoopiline, sest kui jätta välja 0 : 2 kaotus Ungarile, ei teadnud ülejäänud kohtumistes kuni lõpuni välja, kelle kasuks skoor kukub. Ma ei ütle, et me olime paremad, aga olime konkurentsis.
Et me C-liigas mängisime, oli me oma «süü», sest tõusime sellele tasemele 2017. aastal. Põhimõtteliselt olime autsaiderid. Seega ei läinud me alt, aga ei teinud ka sammu edasi.
Reaalsus oli ka see, et vastaste mängijate klubid on kõvemad.
Selle taha ei taha ma pugeda, aga nii ta on. Meie lähtekoht on selline, et peame iseend ületama. Ka maailma edetabel, mida ma eriti ei jälgi, näitab, et vahe oli sees. Arusaadavalt ei huvita need põhjendused küll kedagi.
Olen väga rahul, et mängisime C-liigat, sest karastuse sai mitu mängijat, kes peavad järgmistel aastatel liidrirolli kandma. Me ei olnud ju väljas hetke võimsaima löögirusikaga. Itaalia ja Hollandi kõrgliiga mees (Ragnar Klavan ja Karol Mets – toim.) olid puudu, Mattias Käit oli puudu. Palliga pool ja initsiatiivi haaramine oli selle võrra raskem. Madis Vihmannil pole varem vaja olnud sellise surve all mängu üles ehitada. Tema kaitsepool tegi kõva arengu ja ta tõusis koondises arvestatavaks tegijaks.
Rahvuste liiga eripära on see, et see on surutud kolme kuu sisse ja meil sattus olema just selline periood, kus paljud juhtmängijad ei saanud kaasa teha. Vaatamata sellele polnud me lootusetud, meil olid oma šansid. Vaadakem Soomet: ta sai hea hoo üles avamängus Ungari vastu, kui vastane oli tegelikult parem sats, aga Soome lõi kontraga ära ja sealt hakkas neil edasi hästi veerema. Meie vastu lõid nad värava viimasel minutil.
/nginx/o/2018/10/13/11493893t1h61af.jpg)
Kuidas hindaksid eri liinide – väravavaht, kaitse, poolkatse, edurivi – hetkeseisu?
Kõigil liinidel on vaja juurde panna. Lööksin mängu kaheks: kaitse sai kaitsemänguga suht hästi hakkama, aga probleemid olid rünnaku ülesehituse faasis. Poolkaitse oli sarnane: kontrollivad keskpoolikud said hakkama, aga rünnakute organiseerimisel suutis vaid Kostja (Vassiljev – toim.) midagi luua. Teised poolkaitsjad Ilja Antonov ja Artjom Dmitrijev pole seda tüüpi. Keeruline oli ründajate poole pealt, sest nad olid hooajal suutnud kamba peale lüüa oma liigades kolm-neli väravat ja polnud kõige paremas hoos. Kõik on tegelikult palju komplektsem, ründajate hea mäng sõltub poolkaitsest ja kaitsjate oma ründajate ründemängust jne.
Tulevikku vaadates: kes meil mängu ehitavatest või ründavatest keskpoolikutest üldse olemas on? Mattias Käit? Brent Lepistu?
Mattias Käidil on eeldusi, kui ta terve püsib, aga tahan rõhutada, et Antonov ja Artjom on meile ka kontrollivate mängijatena olulised. Brent Lepistu peab võitlema klubis mänguaja eest. Kui vaatame veel nooremaid, siis U21 koondises on Mihkel Ainsalu, kes peab sammu edasi tegema. Kas ta suudab Eesti liiga mängudes domineerida? Isegi kui suudaks, on vaja teha suur hüpe, et A-koondises hästi hakkama saada. Markus Poom? Ta on ainult aasta noorem kui Käit, kes oli koondises juba kaks aastat tagasi. Neid mängijaid ei ole jalaga segada. Jälgime pingsalt kõigi tegemisi.
Ajakirjandus on olnud sinu suhtes kohati karm ja isegi ebaõiglane: novembrikuu Jalkas tegin ise vea protsente kokku lüües, märkides su kõigi aegade võiduprotsendiks koondise peatreenerina 25, kuigi õige olnuks 35,71, mis on taasiseseisvumise järel kõrgeim näitaja (pärast võitu Soome üle juba 38,7%). Kui tihti puutud kokku ajakirjanduse ülekohtuga?
Üks asi on ajakirjanikud, kes on asjadega kursis. Pole probleemi, kui nad kritiseerivad ja avaldavad arvamust, mis võib olla risti vastupidi minu omale. Ei peagi olema rahul ja kiitma. Aga enne mängu Ungariga anti sõna fännile Vosem Nolile (olen tegelikult väga õnnelik, et on selliseid fänne, kes nii kaua ja palju koondist toetanud), kes polnud rahul, et miks Henri Anier mängu pannakse. Aga Anier oli just löönud Ungari vastu värava ja andnud väravasöödu.
Ma küsin fännilt vastu: kes on see Mbappe, kes mul pingil istub? Kui panen mängu Sergei Zenjovi, on ka kisa lahti: mees pole Poolas väravatki löönud! Meie treeneritena paneme mängima selle, kes on meie arvates hetkel selleks mänguks parim. Anier ja Rauno Sappinen on erinevad mängijad, mängu ülesehitus sõltub sellest, kumb on platsil. Sappinen ei lähe vasturünnakutel vastaseid ära jooksma. Liini taha mängimine ei ole tema tugevus. Tema trumpideks on kohavalik ning avanemine liinide ja mängijate vahel. Palli peab mängima talle jalga.
Me ei tea kunagi, kas meie mänguplaan õnnestub, kas mängija saab hakkama või mitte, aga igal käigul on mõte ja põhjendus. Kui kaotad, siis olnuks iga teine variant justkui parem, aga me ei saa kunagi teada, kas ta ikka olnuks parem.
Ma vahel loen ka kommentaare, et midagi mõtlemapanevat teada saada, aga kahjuks ajavad need enamikus muigama, sest neid ei kirjuta inimesed, kes oskavad analüüsida (on muidugi väheseid erandeid). See paistab neile olevat stressimaandamise koht. Tuleb meelde, kui võitsime 3 : 0 Horvaatiat ja abitreener Andres Oper ütles, et nüüd ei saa keegi midagi öelda. Ütlesin talle naljatades, ise teadmata, milline on tegelikkus: Opi, mine löö Soccerneti esimene kommentaar lahti! Ta tegi seda ja sealt vaatas vastu pasahunnik.
/nginx/o/2018/10/20/11512481t1h231b.jpg)
Kas oled meedias tehtud ilmseid vigasid tõtanud õiendama?
Ei ole. Jalka tabel oli esimene. Jalka arvutusviga oli selles mõttes halval ajal, et niigi on mustad toonid üleval ja nooled lendavad minu pihta ja siis tõmmatakse ebaõiglaselt ka vaip alt.
Nendest võiduprotsentidest: su näitaja on parem kui kõigil teistel taasiseseisvusjärgsetel peatreeneritel, aga samas oleme koondisega olnud paremas seisus. Paradoks?
Täiesti õige ja selles mõttes ei saagi neid protsente kunagi puhta kullana võtta. Sõltub kus ja millal kedagi võita, kuidas teised alagrupis mängivad jne. Põhjus on ka selles, et teised liiguvad samuti edasi. Edulood on mujal ka. Island. Luksemburg. Sloveenia. Belgia. Kogu Euroopa jalgpall on arenenud. Siin on kõige meeletum konkurents.
Kas koondis vajab põlvkondade vahetust?
See on ju toimunud, küll mitte järsult, aga juba mitu aastat. Metsad ja Baranovid võeti koondisse Magnuse ajal. Varem-hiljem on lahkumas Aleksandr Dmitrijev, Dmitri Kruglov, Enar Jääger, Kostja ja Raku (Klavan – toim.). Mõne aasta pärast peame asenduse leidma Taijo Tenistele, Ken Kallastele, Mihkel Aksalule. Kui me teeksime järsu põlvkondade vahetuse, peaksime kokku leppima, et ärme paar aastat koondise tulemustest räägi.
EM-valikgrupid on loositud. Kuidas Eesti neiks mängudeks valmistub? Millal ja kuidas hakkate vastaseid analüüsima ja nende nõrku kohtasid kaardistama?
Esimene kokkusaamine on juba toimunud. Vaatasime, kusmaal me oleme ja mis on meie võimalused. Vaatasime suurt pilti. Kas mängijad on õiged, kas on kedagi vaja juurde tuua. Võibolla on mängijaid, kes aasta jooksul suudavad konkurentsi tekitada. Oleme välja öelnud, et ambitsioon ja reaalsus peavad olema tasakaalus. Kaks riiki, Saksamaa ja Holland, on liiga palju teistest ees. Kolmas koht on ideaalsel juhul püütav. Peame võitlema.
Taasiseseisvumise järel on koondise peatreenerite võiduprotsent olnud selline:
* seisuga 14. jaanuar 2019