Kaardilugeja – mitte lihtsalt mees kõrvalistmelt

Kris Meeke’i endine kaardilugeja Paul Nagle (vasakult), Sébastien Ogier’ kaardilugeja Julien Ingrassia ning kõigi aegade edukaim kaardilugeja, Sébastien Loebi kauaaegne paariline Daniel Elena – kolm meest, kes on omal alal maailma absoluutses tipus

FOTO: Jaanus Ree/Red Bull Content Pool

Kui ajakirjanduses tuleb juttu autorallist, siis räägitakse üldjuhul ikkagi vaid sõidumeestest. Kaardilugeja, kes teeb tööd kõrvalistmel, jääb paratamatult sõitja varju. Tegelikkuses saavad maailma kiireimad rallimehed sel viisil kihutada ainult tänu kaardilugejate tööle.

Ilmselt kerkib paljudel huulile küsimus: miks nad seda teevad? Milleks usaldada oma elu mõne teise inimese kätte ning lasta end autos raputada?

Sõitjadki on maininud, et nemad võivad ju sõgedad olla, aga mehed, kes on nõus nende kõrvale istuma, peavad olema veel hullemad. Tegelikkuses ei ole asi nii hirmus: iga kaardilugeja naudib oma tööd.

Kaardilugeja amet on pealtnäha lihtne – loe vaid raamatust maha, kuhu tee keerab, ja ongi kõik. Tegelikult ei ole kaardilugeja ülesanne ainult kurve ette lugeda, vaid üldiselt on kogu organiseerimine kaardilugeja teha.

Kaardilugeja töö kirjeldamiseks alustagem algusest. Üldjuhul algab ettevalmistus nädalaid enne rallit: kaardilugeja töötab läbi kõik dokumendid ning koostab nende põhjal plaani võistlusnädalavahetuseks. Lisaks töötab kaardilugeja läbi varasemate aastate rajalegendid, mis on samalt rallilt kirja pandud, kuna katsed kattuvad tihti.

Rallinädalaks on kaardilugejad juba tunde tööd teinud, kuid siis hakkab tegelik üritus alles pihta. Legendi koostamine katsetel on kaardilugeja jaoks suure tõenäosusega ralli kõige raskem osa, sest protseduur peab olema ülima täpsusega tehtud.

Esmasel katse läbimisel kirjeldab juht teed nii täpselt kui võimalik, samal ajal kirjutab kaardilugeja jutu tingmärkidega legendivihikusse. Tegu pole maailma kõige kergema ülesandega, sest infot on palju ning käänulistel teedel kirjutamine pole üldse kõige mugavam toiming.

Pärast katse esimest kirjapanekut sõidetakse sama kiiruskatse uuesti läbi, aga teisel korral on kiirus juba tunduvalt suurem – vastavalt reeglitele on maksimaalne lubatud kiirus üldjuhul 80–90 km/h. Selle kiiruse pealt tehakse legendi täiendusi ja parandusi. Niisamagi sellise kiirusega kitsaid kurvilisi kruusateid läbida on üsna hirmutav ning ebameeldiv, kaardilugejad peavad samal ajal aga lugema juhile legendi ette, ise pidevalt täiendusi kirja pannes. Ja muidugi, kordame – vigu teha ei tohi!

Legendi kirjutamine võtab aega terve pika päeva. Metsas veedetakse katseid üles kirjutades kuni 12 tundi. Kui kõik kiiruskatsed on legendivihikus kirjas, ei tähenda see veel sugugi, et töö on tehtud. Et legendi koostamisel tuleb ette palju parandusi, peab kaardilugeja kõik parandatud kohad korralikult ümber kirjutama.

LEGEND. Selline näeb välja üks legendidest, mida ralliautos ette loetakse.

FOTO: Erakogu

Pärast legendi n-ö viisakaks kirjutamist istutakse koos sõitjaga maha ning hakatakse katseid uuesti videotelt läbi vaatama ja kirjapandut kontrollima. Nii töötavad rallipaarid iga kurvi korduvalt läbi, enne kui ralliautoga sinna suure hooga sõitma minnakse. Tänu kõigele sellele venivad kaardilugejate tööpäevad tihti ligi 20-tunnisteks, MM-rallide tasemel on selliseid päevi kaks-kolm järjest.

Seejärel jõuab kätte juba osa, mida nii sõitjad kui ka kaardilugejad naudivad. Mõnusa väikese närvikõdiga saab istuda autosse ja sõit võib alata. Piloodi jaoks on sellest hetkest peale vaid üks ülesanne – sõita, ja seda nii puhtalt kui võimalik. Kaardilugejal on ülesandeid aga tunduvalt enam.

Kaardilugeja peab spetsiaalse raamatu abil juhatama sõitja ettenähtud teid mööda katseni, kõik katsete vahelised ülesõidud on samuti kaardilugeja juhatada. Lisaks peab just tema jälgima, et ajakontrollpunktidesse jõutaks ettenähtud ajal. Igale rallipaarile on määratud täpne aeg, mil tuleb kindlas ajakontrollpunktis olla – kui saabutakse varem või hiljem, määratakse selle eest ajaline karistus.

Ka maailma tipptasemel kaardilugejad eksivad. Mäletatavasti jättis Sébastien Ogier’ kaardilugeja Julien Ingrassia mullu juunis Sardiinia rallil ajakaardi, milleta järgmise katse starti ei pääse, eelviimase katse järel finišisse. Ott Tänak ja Martin Järveoja aitasid aga konkurendid hädast välja ning toimetasid ajakaardi õigel ajal Ingrassia kätte. See päästis prantslaste ralli.

Tänak ja Järveoja ise suutsid viimasel Sardiinia rallil samuti just ajavõtupunkti hiljaks jääda, mille tõttu määrati meestele 40-sekundiline karistus. Lõppkokkuvõttes tähendas see, et ralli üldarvestuses langeti koha võrra tahapoole. Õnneks kaotati eksimuse tõttu vaid vaid üks MMi punkt, kuid samalaadne eksimus esikohal olemisel tähendanuks juba seitsme punkti kaotamist.

Nii on vaja kaardilugejal tegeleda juhendamisega, samal ajal pidevalt kontrollides, et ajaliselt ollakse ikkagi graafikus. Enne katsele startimist peab kaardilugeja üle kontrollima ka rõhu auto rehvides ja selle vajadusel paika panema. Seejärel minnakse autosse, tõmmatakse rihmad tugevasti kinni, soovitakse teineteisele edu ja tuled kustuvad – läheb sõiduks!

Eelneva pika ja keerulise ettevalmistuse tulemusena peaks kaardilugejal nüüd olema kõik valmis, et hakata tegelema oma reaalse ülesandega, mis on kaardilugemine, kuid ega seegi toiming ole mingi meelakkumine.

Koostöö sõitja ja kaardilugeja vahel peab toimima perfektselt. Kui kaardilugeja loeb legendi liialt põhjalikult ette, kaotab sõitja hea rütmi ja tekib segadus. Kui kaardilugeja peaks aga hiljaks jääma, hakkab tihtilugu tükke lendama ja ainuke mõte autos on see, et see iseloodud karussell ruttu seisma jääks.

Kuidas aga kaardilugeja suudab autos kõike õigel ajal ülisuurte kiiruste pealt välja lugeda? Selle nimi on «tagumikutunnetus». Kaardilugeja saab katse ajal umbes 20 protsenti ajast aknast välja vaadata, ülejäänud 80 protsenti ajast istub ta ninapidi legendis ja loeb infot ette. Kaardilugeja peab tunnetama, mida auto parasjagu teeb ja kus asub, aknast välja vaatamata. Tunnetus tekib puhtalt aja jooksul ja kogemustega.

Keeruline osa katsete ajal kaardilugeja jaoks on täielikult omale asjale keskendumine. Kogenud kaardilugejatel ei ole sellega probleeme, kuid just algajad kaardilugejad jäävad ainult legendi lugemisega jänni. Paratamatult tuleb autorallis ette lubavamaid momente: tihtilugu toimub sõit kahel rattal, mõni hüpe tõstab auto ebameeldivas asendis õhku või rööbas viskab sõiduki teele risti. Sellistes olukordades on keeruline, kuid hädavajalik keskenduda lugemisele ja mitte välja vaadata.

Lisaks kõigele kuulub rallide ajal kaardilugeja tööülesannete hulka ka palju muid väiksemaid ja suuremaid ülesandeid. Näiteks vahetavad üldjuhul just nemad rehve ja vajadusel tõstavad neid auto all ümber. Kaardilugejad suhtlevad katsete vahel ka meeskonnaga ning teavitavad neid vajadusel probleemidest.

Olen ka ise kahel hooajal Eesti meistrivõistlustel autorallis kaardilugejana kaasa löönud. Isiklikust vaatenurgast võin öelda, et üks keerulisemaid asju on sõidukis vaid oma tööle keskenduda ja muule mitte mõelda. Kui õues on 30 kraadi sooja, on ralliautos tihti kraade üle 60 – sellises kuumuses ainult lugemisele keskenduda on vaimselt karm katsumus, kuid seda magusam on edukas finišisse jõudmine.

Kirjelduse põhjal võib muidugi tunduda, et kaardilugeja amet on meeletult keeruline ja raske ning mõeldud vaid kangelastele. Seda see ka on, kuid tegelikult naudib iga kaardilugeja kogu seda vaimset ja füüsilist katsumust väga. Tunne istudes ralliautos, mis piltlikult öeldes eirab kõiki füüsikaseadusi ja lausa lendab metsa vahel, on midagi kirjeldamatut. Adrenaliin, mis voolab kehas ka kõrvalistmel istudes, on piisav põhjus teekonda iga kell uuesti ja uuesti algusest peale läbi teha.

Tagasi üles