Joosep Susi kolumn. Nykänen: psühholoogiline hoiatusromaan

Calgary 1988. Matti Nykäneni kõrghetk, kolme kulla olümpia. 

FOTO: imago sportfotodienst/Scanpix

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Tavaliselt, kui ametkondlikult hakatakse põhjendama tippspordi vajalikkust, astutakse ikka sammukene eetikasse. Rõhutatakse moraalset-didaktilist ideed, mida avalikkuse huviorbiidis nautlevad atleedid kannavad (tippsportlasel lasub moraalne vastutus olla positiivne eeskuju/kangelane). Sestap näib kummaline, et eetilised küsimused ei pälvi sporti kajastavas (aja)kirjanduses pea mingit tähelepanu.

Matti Nykäneni surm tõi kaasa nihke, mille sõnastas Õhtulehe juhtkirjas Siim Kera sääraselt: «Kas ma peaksin sind ülistama, sest sa lendasid mõned aastad suuskadega kaugemale kui teised? Kas ma peaksin sind ülistama, kuigi sa pussitasid inimest ja ründasid mitmel korral oma naist? Ma ei tea. Jah, sa olid kuradima võimas sportlane, aga… inimesed võiksid ennekõike olla head. Ja seejärel olümpiavõitjad.»

Kera psühholoogiline heitlus ilmestab neljakordse olümpiavõitja ja viiekordse maailmameistri surma järel eesti ajakirjanduses ilmunud järelehüüdeid ja käsitlusi. Piisab, kui loetleda kesksemaid märksõnu, millega kirjeldati endist soome suusahüppajat ja/või tema kuvandit: geenius (Allar Levandi), legend (paljud), Legend (Piret Kooli), sangar ja piinatud geenius (Kaarel Täll), paha poiss ja lunastaja (!) (Tarmo Tiisler), elupõletamise müüt (Piret Kooli), trikster (Tauno Vahter).

Neist viimane – trikster – võtab pea kõiki käsitlusi läbinud kõhklused tabavalt kokku. Nykänenile vaadati tagasi kui kahte vastandlikku, aga teineteist tugevalt mõjutavat poolust hõlmavale nähtusele: Nykänen kui edukas sportlane ja Nykänen kui paha poiss. Peamine küsimus seisnes selles, kuidas need kaks poolust omavahel ühitada või teineteisest eristada.

Tagasi üles