Šmigun-Vähi kaotas suusatamises Postimehe ajakirjanikule
Mida on sulailmad teinud Tartu maratoni rajaga?

Kristina Šmigun-Vähi siirdub Tartu teatemaratonil viimasele etapile.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Palun, palun tee nii, et meeskonnakaaslased ei tuleks oma etapilt esimesena!

Palun, mis iganes kõrgem jõud asjade kulgu määrab, tee nii, et nad ei tuleks ka teisena!

Ja palun, kui kolmandat asja võiks ka veel soovida, tee nii, et nad ei tuleks kolmandanagi!

Aga nad tulid.

Meeskonnakaaslased Tartu teatemaratonil, eriti kahe esimese etapi sõitjad, olid kõvad. Sellisest klassist, et tavalisel harrastajal, ükskõik kui visal, ei tuleks pähegi end nendega samasse tiimi möllida.

Ega ma ise söandanukski neid endale mesti paluda. Aga Postimehe sporditoimetuse juht Martten Kaldvee, kes saanud 2010. aastal Oberhofi MK-etapil 10 km laskesuusatamises 7. koha, võttis meeskonna kokkupaneku oma südameasjaks, kuna pidi ise vähese treenituse tõttu osalemisest ära ütlema.

Kaks nädalat enne teatemaratoni, kui meeskonda ikka veel polnud, ütles Kaldvee: «Priit, ära üldse muretse, ma panen sulle meeskonna kokku.»

Ja panigi. Avavahetus: Peeter Kümmel, Eesti kõigi aegade edukaim suusasprinter, 2011. aasta MMi vabatehnikasprindi kuues. Teine vahetus: Timo Simonlatser: 2007. aastal Sapporo MMil sprindis 25. ja Vancouveri olümpial 27. koht.

Meeskond Borealis/PSJJ koosseisus (vasakult) Peeter Kümmel, Timo Simonlatser, Priit Pullerits ja Jaanus Laidvee enne Tartu teatemaratoni starti koosolekul.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Kui Eesti suusaringkonnad sellest kuulsid, tuli sealt kommentaar: «Vanasti oli suurim au, mis ühele inimesele üldse osaks saada võis, surm sõjaväljal oma keisrihärra eest. Usun, et kaasajal ei ole endise tippsportlase jaoks midagi austusväärsemat, kui ennast Pulleritsu võistkonnas koomasse sõita.»

Kuid ega nõrgemate jõududega polnuks mõtet võistlema minna, sest vaadake, kelle pani viimasesse vahetusse tulemust vormistama Reformierakond – kahekordse suusatamise olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi!

Meie meeskonna Borealis/PSJJ komplekteerijana avaldas Kaldvee, et Kümmel ja Simonlatser olid tegelikult hea meelega nõus harrastajatega kampa lööma, sest avaldasid lootust, et siis ei pea rajal liiga ennastsalgavalt rabelema. «Aga vana sportlasena tean,» lisas Kaldvee, «et kui pauk käib, siis jutt muutub ning mehed on võidu eest väljas.»

Priit Pullerits (keskel kapuutsiga) tunneb heameelt meeskonnakaaslase Peeter Kümmeli (vasakul) heast sõidust teatemaratoni avavahetuses.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Nii paistis minevat küll. Sellal kui valimisvõitlusse astunud Šmigun-Vähi enne starti Tehvandi tuulisel staadionil koos oma meeskonna- ja erakonnakaaslastega fotograafidele naeratas ja poseeris, triikisid Kümmel ja Simonlatser oma suuskadega kunstlund, et leida keerulisteks oludeks paslikem paar. Ja Kümmel ilmselt leidiski, vähemalt näitas ta stardist väljudes kõige teravamat kiirendust.

Ta ei tulnud oma etapilt siiski esimesena. Aga ta tuli kindlalt poodiumikonkurentsis, liidrile 1.51 kaotanud järgmises kolmeses pundis teisena. Kaldveel oli seega õigus: kui pauk käis, oli Kümmel mehe eest väljas. Sest ega ta muidu oleks jäänud pärast oma sõitu mitmekümneks sekundiks keppide najale lõõtsutama. Või jäi seepärast, et polnud enda kinnitusel enne teatemaratoni suusatanud sel talvel sadat kilomeetritki? Või äkki seepärast, et oli vastutuules kahe konkurendiga vahetuste kaupa «koostööd» teinud: tema vedas ja murdis tuult ees kolm minutit ning seejärel kaks rivaali kahe peale samuti kolm minutit?

Aga miks ma siis ei tahtnud, et Kümmel – ja samuti teist vahetust sõitev Simonlatser – tuleks nii ees, esimese kolme seas?

Timo Simonlatser (paremal) annab teatevahetuse kiibi üle meeskonna Borealis/PSJJ kolmanda vahetuse sõitjale Jaanus Laidveele. Nende koostööd takseerib taamal (vasakul) viimase vahetuse sõitja Priit Pullerits.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Aga seepärast, et tuleb ennast realistlikult hinnata. Teisisõnu: kui esimesed kaks meest ja nende tuules ka meie kolmanda vahetuse sõitja Jaanus Laidvee hoiavad me meeskonda esikolmikus, siis sealt saan viimases vahetuses asja ainult hullemaks teha. Sest enamik esikümnesse küündivaid nelikuid, nagu näitavad varasemate aastate teatemaratonide tulemused, on ühtlaselt tugevad. Ja pole midagi masendavamat, kui kukutada oma meeskond viimases vahetuses medalikohalt välja.

Simonlatser läks samuti oma vahetusse isukalt, tänu õnnestunud teatevahetusele teisena. Kaldvee andmeil oli ta talve hakul olnud paljulubavas vormis, aga siis langenud pikalt haiguse küüsi. Alles teatemaratoni nädalal sai ta üle tüki aja taas paar suusasõitu teha.

Nii ei saanud ega riskinudki Simonlatser end niivõrd «punasesse» ajada, et kopsud lahti lööks. Sellegipoolest tegi ta mehise sõidu, meie meeskonna kiireima etapi keskmise kiirusega 22 km/h, ning saatis kolmanda vahetuse sõitja, harrastaja Jaanus Laidvee teele kolmandana, teisest kohast vaevalt poolsada meetrit maas.

Priit Pullerits (jopes) jagamas Kuutse teatevahetusalas juhiseid meeskonnakaaslasele Jaanus Laidveele (vasakul).

FOTO: Kristjan Teedema/Postimees

Ootamatult läks mul sel ajal, kui Laidvee rajal vaeva nägi, viimases teatevahetusalas, Palul, kuhu autoga eelmisest vahetusalast Kuutselt kohale sõitsin, hirmus kiireks. Lausa nii kiireks, et sooja ei jõudnudki teha, kohe üldse. Õnneks tuli appi Kümmel, kes aitas kiiruga suuski testida. Valikus olid Hiina koondise treenerilt Vahur Teppanilt laenatud kollase põhjaga Fischerid, septsiaalsed sulailmasuusad, ja Kümmeli enda Fischerid, millega ta oli sõitnud avavahetust. Asjaarmastajana oli raske nende sõiduomadustel vahet teha. Sedasi otsustasin usaldada Kümmelit, kes kiitis, et tema suusad olid libisenud väga hästi. Järelikult oli neile mingi garantii. Jätsin 50 euro eest ettevalmistatud Teppani kollased Fischerid pruukimata.

Laidvee tuli kuuendana. Hea oli see, et lõpuks ometi sai tagantpoolt pinge ja surve maha.

Ei, siiski mitte päriselt. Kusagilt tagant olid ju tulemas harukordselt sitke Raio Piiroja, Eesti jalgpallikoondise endine kapten, ja Kristina Šmigun-Vähi, kahekordne olümpiavõitja. Aga neile poleks lihtsurelikul häbi kaotada. Vähemasti oli maas pinge, et tuleb kaitsta poodiumikohta.

Kristina-Šmigun Vähi jooksmas Palul Tartu teatemaratoni viimase vahetuse starti.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Rada oli ilmaolusid arvestades üllatavalt tugev ja hästi sõidetav. Siin-seal oli küll näha, kuidas mõne eessõitja suusk oli kantides sügavamalt läbi vajunud ja kuidas mõnes lohus luurasid halli lumekihi all hoogu pidurdavad veed, aga hoolikalt rada jälgides ja selle omadusi aimata püüdes sai arendada kiirust, millest hommikul vihma ja tuulte käes poleks osanud unistadagi.

Kuus kilomeetrit enne lõppu tuli küll lasta mööda politsei- ja piirivalve meeskonna esindaja Kristo Tuvi (kes sõitis etapi kolmanda aja), aga tema jäi ka ainsaks möödujaks. Mu kolm meeskonnakaaslast olid kasvatanud sellise reservi, et rohkem tagant ohustajaid ei leidunudki. Kokkuvõttes tõin meie meeskonna Borealis/PSJJ teatemaratoni finišisse seitsmendana (keskmine kiirus 19,93 km/h).

Šmigun-Vähi reformierakondlased jõudsid Otepäält Elvasse üle 50 minuti hiljem.

Šmigun-Vähi etapiaeg jäi meeskonna Borealis/PSJJ ankrumehe etapiajast sekundi jagu vähem kui nelja minutiga tagasihoidlikumaks.

Meeskonna Borealis/PSJJ liikmete keskmine kiirus, koht oma etapil ja kaotus etapi kiireimale:

Kümmel 21,21 km/h, 3. koht, +1.51

Simonlatser 21,99 km/h, 4. koht, +3.36

Laidvee 20,21 km/h, 10. koht, +9.12

Pullerits 19,93 km/h, 9. koht, +9.34 (Martti Himma)

Kristina Šmigun-Vähi (vasakul nr 24) lõpuspurt Tartu teatemaratoni finišisirgel.

FOTO: Kristjan Teedema/Tartu Postimees

Tagasi üles