/nginx/o/2019/02/15/11792116t1h2b6b.jpg)
Homsest Tartu maratonist saab juba täna õuduste päev. Õhtul saabub aga lausa košmaar. Pean silmas määrdemehi, kel käed-jalad tööd ja suuski täis. Sest pole keerulisemat ilma kui see, mida tõotab ilmaprognoos.
Homsest Tartu maratonist saab juba täna õuduste päev. Õhtul saabub aga lausa košmaar. Pean silmas määrdemehi, kel käed-jalad tööd ja suuski täis. Sest pole keerulisemat ilma kui see, mida tõotab ilmaprognoos.
Eksimise hind on karm. Aastaid tagasi võtsid mu määrdemehed riski – mis neil ennustamatutes oludes üle jäigi? – ning tagajärg oli see, et pärast Harimäele jõudmist oli pidamismääre alt läinud. Kõik muidu sõidetavad tõusud tuli edaspidi joosta kääri. See kurnab. Ja ei edene nii kiiresti. Tulemus tuli nõnda masendav, et ei taha meenutadagi.
Homne maraton toimub aga veelgi ettenägematumates tingimustes. Otsustavaks saavad nüansid. Ja neid on palju. Kas öösel tuleb miinuskraade, mis teevad raja tahkeks? Kas tuleb värsket lund, mis tõmbab libisemise kinni? Kas tuleb sula, mistõttu muutub klassikajälg juba paarisaja sõitja järel pudruks?