Andi Noot ei välista tulevikus jooksuradadele naasmist

Andi Noot 2017. aasta Eest meistri tiitlit võitmas.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Hiljuti ootamatult tippspordist taandunud Eesti keskmaa jooksu esinumber Andi Noot keskendub praegu täielikult tööle ja eraelule, kuid tunnistab, et kui mõne aasta pärast peaks jooksuisu tagasi tulema, võime teda jälle kõrgete tulemuste nimel pingutamas näha.   

Tänavustel sisemeistrivõistlustel jäi meestele 1500m jooksus nelja minuti piir alistamatuks. Jooksu võitnud Olavi Allase sai kirja 4.00,44. Talle kaasa elama tulnud hea sõber Andi Noot naljatas, et enesetunne oli seekord suht pingvaba, aga kui ikka jooks pihta hakkas käis seest korralik jõnks läbi. «Muidu käisin siin ringi ja ajasin juttu, mida ma sportlaskarjääri jooksul kunagi ei teinud, sest mul olid teised põhimõtted – kui tulin võistlema, siis tulin võistlema, mitte juttu rääkima,» rääkis Noot, kes nüüd tegeleb metsandusettevõtlusega.

Sportlikus mõttes pole Eesti 1500m siserekordi (3.44,34) omanik end viimasel ajal peaaegu et üldse liigutanud. «Praegu on mul metsas kiired ajad, aga kui kevadel läheb jälle rahulikumaks, siis hakkan ehk,» ütles Noot, lisades, et sel aastal on ta esialgu vaid 12 kilomeetrit jooksnud. Võib-olla on see hoopiski hea? «Rääkisin just Niidukiga (Marek Niit – toim) ka, et väike paus võib tulla kasuks, sest see võib kaasa tuua uue hingamise. Ausalt öelda kui lõpetasin, siis oli mul kõigest kõrini, aga nüüd, mil kuu aega on möödas, hakkab mõte juba värskemaks minema. Näiteks nüüd, kus sõber Olavi Allase võitis meistritiitli, arvan, et lähen koju, panen ketsi jalga ja teen ka väikese jooksu (muigab).»

Kui ikka mingi hetk tunnen, et tuleb jälle isu, võtan lennupiletid, lähen laagrisse ja hakkan uuesti tegutsema.

Noot märkis, et püüab esmalt eraeluliselt kõik korda saada ja siis mine tea, ehk tuleb ka jooksuisu kunagi tagasi. Praegu on sellega aga kindel ei. «Kui ma ütlen konkreetselt ei, siis tavaliselt on ei, aga kunagi ei tea (naerab).» On ju elugi näidanud, et mõni endine proff saavutab hiljem amatöörina tagasi tulles teinekord paremaidki tulemusi, aga selles mõttes on Noot päri, et kui ikka tulla, siis tulla võidu peale. Niisama nalja tegema ta ei hakkaks. «Vaatame kahe-kolme aasta pärast. Kuna ma tegelen ikkagi füüsilise tööga, siis füüsis ei kao mul kuskile, ja kui ikka mingi hetk tunnen, et tuleb jälle isu, võtan lennupiletid, lähen laagrisse ja hakkan uuesti tegutsema.»

Lisaks pidevatele terviseprobleemidele andis Noodale lõpetamiseks suurima tõuke treener Endel Pärna surm, mis sportlase enda sõnul tõmbas ta emotsionaalset täiesti nulli. «Ta oli mu parim sõber ja kui ta mu kõrvalt kadus, oli kõik läbi. Proovisin veel koos Ennuga (Enn Sellik – toim) jätkata, aga ei suutnud – ehkki ka Enn on vanakooli mees, kel samad põhimõtted nagu mul endal,» selgita Noot. «Kõik oli ainult negatiivne ja negatiivne. Ja eks sellises olukorras on ikka nii, et kui ei leia midagi positiivset, siis saab mingil hetkel lihtsalt villand. Tundsin, et mul on praegu vaja uut suunda. Võtsin selle ette ja olen selle üle väga õnnelik.» 

Tagasi üles