Pulleritsu maratonireportaaž: kui antakse võimalus rünnata rekordeid

Eilsed ilmalud tegid laskumised ohtlikuks, aga sõidu kiireks.

FOTO: Arvo Meeks

Määrdemees Jaanus Kunts astub Tehvandi staadioni hooldealal aia äärde, kus seisab vähemalt poolsada suusapaari, silmitseb neid mõne sekundi ja ulatab ühed: võta need! Fischerite ninale on veekindla vildikaga kirjutatud V.T. 18. Need on Hiina koondise treeneri Vahur Teppani, omaaegse Eesti sprindikoondislase Fischerid.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tartu maratoni lumestruktuur ja ilmaolud nõuavad spetsiaalseid suuski. Oma ainsa paariga pole mõtet jäiselt kõvale rajale õnne otsima minna – see ei sobiks niikuinii.

Heade suuskadega on oht liiga lennukaks minna. Aga kui ees ootab 63 kilomeetrit, umbes kolm ja pool tundi, ei pruugi lendu kauaks jätkuda. 900 kilomeetrit pole ettevalmistus, mille pealt sildu põletades lammutama minna.

Kuidas kõik see seiklus jätkus ja lõppes, annab aru Priit Pullerits.

Tagasi üles