Pidamiseta mees näitas maratonil kõigile koha kätte
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
24. veebruar 2019, 17:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ei tea, kas need mehed ka maratonile jõudsid, kes Jõhvi lähedal autoga kraavi sõitsid?» tuli Alutaguse maratoni stardi-finišialas ootamatu küsimus. Nagu peaks ajakirjanik igas olukorras kõik teadma.
«Pole sellest kuulnudki,» vastasin.
Pealtnägijad rääkisid, et auto oli Lüganuse vallas Purtse ja Varja küla vahel lauges kurvis teelt välja sõitnud ning põllul katusele maandunud. Ühe tunnistaja sõnul olid meestel olnud suusariided seljas ja suund Alutaguse poole. Teine, kes hiljem sündmuspaika jõudis, rääkis, et kohale olid saabunud nii politsei, kiirabi kui päästeamet ning suusavarustus oli lebanud auto kõrval pilla-palla.
Kui tolles õnnetuses osalesid tõepoolest suusatajad, tõestab too intsident, et olud olid Alutaguse 44 km klassikamaratoni eel tõesti keerulised. Värske tuisulumi vanal külmunud lumel, temperatuur kerkimas nullini ja päeva peale üle sellegi. Võistluste juhataja Tiit Pekk (fotol all) koukis pool tundi enne lähet taskust mobiilitelefoni, et näidata mulle, mis rajal ees ootab: vähemalt kolm sentimeetrit värsket lund.
«Mis pidamiseks alla panid?» uurisid enne starti nii mitmedki mehed.
«Pole aimugi,» vastasin. «Mul on määrdemees, viisin eile suusad tema kätte, tema määris.»
«Siis pead küll määrdemeest usaldama,» tuli kommentaar.
«Absoluutselt!» kinnitasin. Mu määrdemees on juba ligi poolteist kümnendit Jaanus Kunts (fotol all), kes on selle aja jooksul õppinud tundma minu sõidustiili ja tunneb ka mu suuski. Ehkki seekord olid mul peaaegu uued suusad: needsamad, millega sõitsin ka Tartu maratoni. Ja mis tolle ajani kuulusid endisele Eesti sprindikoondislasele, nüüdsele Hiina suusakoondise treenerile Vahur Teppanile. Pärast Tartu maratoni said nood suusad minu omaks. Mu vanad Fischerid ei ole üksnes moraalselt, vaid ka tehniliselt ehk sõiduomadustelt aegunud.
Kümned ja kümned osalejad käisid enne starti äreva näoga ringi, et kas suusad ikka pidama saavad; ja kui saavad, siis ega äkki nii hästi, et libisemisvõimekus kahaneb. Väga raske on aru saada, miks inimesed oma elu keeruliseks teevad. St miks nad proovivad ise leida omal käel määrdelahendust olukorras, mis paneb kogenud määrdemehigi kukalt kratsima. Palju lihtsam on usaldada see töö spetsialistidele, kellel on igal juhul kümneid kordi rohkem kogemust, kui ükskõik millisel harrastajal. Nagu mina olen usaldanud oma suusad Kuntsile.
Ja nendega sain stardist, kolmanda grupi (101-150) esireast korralikult minema. Teppanilt soetatud pehmed Fischerid pidasid ka. Ehkki algul pidamist eriti vaja polnud, sest umbes 20 km oli oodata peamiselt paaristõukemaratoni. Näiteks Martti Himma (fotol all), võistluse favoriit, läks sõitma suisa uisusuuskadega.
Ehkki korraldajad hoolitsesid selle eest, et võistluseks saaks lahti aetud kaks suusajälge – selleks olla enne võistlejaid läinud teele mootorsaan, mille taga kaks suusatajat, kes jälgi sisse pressisid –, leidis neist kasutamist peamiselt vaid üks. Mis tähendab, et kohe tekkis pikk rivi. Ja rivis kohta parandada polnud sugugi kerge. Pidin hoolega valima lõike, kus eesmistest mööduda, et pehmesse lumme ei takerduks, ning siis jõudu rakendama. Aga kahest naisvõistlejast – kes olid selgelt piduriks – koos nende taha kogunenutega õnnestus kolme-nelja kilomeetriga siiski mööda pääseda. Nii sain hakata jälitama umbes 25-30 suusatajast koosnevat kolonni, kelle sabas olijani jäi veidi üle poolesaja meetri. Minu selja taga kasutas mind vedurina viis-kuus suusatajat.
Esimesse toitlustuspunkti jõudes oligi pika saba ots kinni püütud. Seal liikus «Alati kohal» numbriga Indrek Pak (fotol all), all vene suusaässa Sergei Ustjugovi suusad. TP-s kähku pabertopsist energiajook, mida oli küll vaid kahe väikse sõõmu jagu topsi põhjas, ja edasi. See, et vahetus läheduses sõitsid kahekohalise numbriga mehed, näitas, et koht polnud ilmsesti paha. Võtsin TP-st väljudes Lars Riisalu (nr 95) selja taha.
Kuid arvatavasti said teised mehed TP-s minust rohkem «kütet» peale, sest tasapisi hakkas vahe pika kolonniga kärisema. Pak rääkis pärast, et vedajad-mehed olid andnud päris valusalt ning tema läks kaasa lihtsalt mõttega, et jõuab, kui palju jõuab, ja kestab, kui palju kestab. Siiski jätkus mullegi neid, kellest mööduda, näiteks 14 km läbimise järel kollase liidrinumbriga naine, kelle suuskade tagumisest piki jälge ja sajatustest võis välja lugeda, et ju polnud määrdevalik täkkesse läinud.
Aga ees liikuv «rong» püsis kogu aeg siiski kiviviske ulatuses. Mingist hetkest vahe stabiliseerus. Ja enne teist TP-d märkasin, et hakkan kolonnile taas lähemale jõudma. Ühe tõusu all, mis nõudis käärsamme, saingi rivi peaaegu kätte. Ent kuna esimeses TP-s jäin vaat et kuivale, ei riskinud teisest TP-st hooga läbi kihutada. Rebisin ka numbri alt ühe SiS-i soolase karamelli maitsega geeli ning jõin kaks topsi jõujooki peale. Kui seejärel taas paaristõugetega «kühveldama» hakkasin, tuli tõdeda, et pikast rivist, mis oli sama hästi kui käes, olid eespool näha vaid riismed. Ehk üksainus sealt pudenenud lüli.
Pärast teist TP-d, maratoni teises pooles, algasid ka väikesed tõusud. Mis tähendas, et saabus aeg vaadata, kuidas pidamismääre kohati läikival rajal peab. Kiiresti sain aru, et liiga palju tuleb vaeva näha, mis jättis kaks võimalust: kas pressida üles paaristõugetega või teha Klaebot – hüpata jäljest välja ja joosta üles. Klaebo tegemine oli palju mõistlikum, sest jäljest väljas pidasid suusad ideaalselt. Paraku kaasnes sellega tõusu lõpus alati üks probleem: kui taas jälge hüppasid, hakkasid suusad kõvasti kakkuma. Nägin isegi, kuidas üks konkurent seetõttu ninuli lendas. Seega, keharaskust ei tohtinud ette lasta. Igatahes kahe kolme tõuke või sammuga sai suusad alati taas libisema.
Teine asi, mida tuli pidevalt jälgida, oli see, kus eessõitjad on rada vahetanud. Nii kui nägid, et nad olid seda teinud, pidid tegema sama, sest muidu sattusid värskema lumega jäljele, kus libisemine oli märgatavamalt viletsam. Selliseid vasakule-paremale haake tuli teinekord teha paarisaja meetri vältel mitu korda. Lõpuks, mis seal salata, muutus see juba pisut tüütuks.
Kolmandasse TP-sse tulin üksinda. Pigistasin oma teise, koolaga geeli suhu, paar lonksu kuuma jõujooki peale – ja ees ootasid viimased tosin kilomeetrit. Peagi möödusin kahest kahekohalise numbriga sõitjast, Tauri Tikerpest (nr 70) ja Raul Kösterist (nr 88), mis kinnitas, et seis võiks olla päris paljulubav.
Mul on viimastel maratonidel kujunenud iseenesest omamoodi taktika. Algul, esimese kümmekonna kilomeetriga proovin välja sõita jõukohase positsiooni. Järgmise kümmekonna kilomeetriga üritan seda hoida. Distantsi teisel poolel, mil vahed juba suuremad, jälgin peamiselt enesetunnet, mille puhul on tähtsaim, et jõuaks finišisse nii, et poleks kurnatud, vaid valitseks rahulolu, mis annab tahtmist ka järgmine kord jälle osalema tulla. Alutagusel, olgu etteruttavalt öeldud, õnnestus seda taktikat kenasti ellu viia.
See ka seletab, miks kümmekond kilomeetrit enne finišit läksid minust mööda kaks suusatajat. Aga nad ei jäänud ette kauaks. Laskumisel valis eesmine noist vale, aeglasema raja, ja kui ta sellest aru sai ning laskumise lõpus kiiremale rajale üle tuli, kaotas ta tasakaalu, kukkus – ja kuna teine mees libises otsa tema selja taga, sõitis ta kukkunule sisse ja lendas samuti lumme. Tulin mõned meetrid tagapool ning sain rahulikult rada vahetades nendest mööda. Rohkem ma neid võistluse kestel ei näinud. Jäin taas ihuüksi.
Viimasel viiel-kuuel kilomeetril panin veidi juurde, sest jõudu jagus. Nii läksin ühel pikemal järsemal tõusul kergel sammul mööda Vladimir Sidorovist (nr 282), kes oli mitu head kilomeetrit varem minust lausikul mängeldes mööda läinud. Enam kahjuks eespool kedagi püüda polnud. Nii tuli viimaste hooaegade paremaid tulemusi, 107. koht ajaga 2:31.56. Esisaja lõpetanud Andres Pae (nr 107) finišeeris minust minut ja 42 sekundit enne. Minust kiiremini sõitsid vaid kolm naist. M50 vanuseklassis sain 17. koha.
Võidumees Martti Himmale (fotol ülal) kaotasin 27.01. Seda pole sugugi košmaarselt palju. See on väga kaugel harrastajate kaotusreeglist «kilt & mint». Himma ütles, et proovis kolmel kaaslasel küll eest ära sõita, sai vahe isegi 15 sekundini, aga kõige ees värskes jäljes rügada polnud otstarbekas. Ta lasi lähimad kaaslased järele ja otsustas siis nendega sotid selgeks teha lõpukiirendusega. Tema lõpuspurt kestis viimase kilomeetri ning finišijoonel edestas ta Taavi Kaivi ühe ning Sander Linnust ja Andres Juursalu kahe sekundiga.
Aga peaasi, nagu öeldud, enesetunne oli lõpetades väga hea. Isegi parem küünarnukk, mis oli Tartu maratonil saadud rängast koormusest teibitud, ei hakanud väga valu tegema. Ka vasak ranne, mis sai kuue päeva eest samuti ruineeriva mahvi, pidas vastu. Sellegipoolest ei ole kindel, et lähen nädala pärast Haanja maratonile. Seal on rajameister viimastel aastatel teinud sellise raja, et ka minust osavamad suusavalitsejad on pidanud nägema kurja vaeva, et kõiki laskumisi ja kurve kahel jalal lõpetada. Ja kliistriga pehmes lumes müttamine ei ole samuti midagi sellist, mis hooajale kauni punkti võiks panna.