6000 punkti künnisele jõudnud Ermil juhtus kõrgushüppes kurioosne lugu
/nginx/o/2019/02/15/11791648t1hbbc0.jpg)
24. veebruar 2019, 22:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/24/11820647t1h142a.jpg)
Nädalavahetusel USA-s Fayetteville'is kagukonverentsi MV-l seitsmevõistluses 5996 punkti kogunud Johannes Ermi valdasid viimase ala järel vastakad tunded: ühelt poolt näitas võistlus, et 6000 punkti võib tulla ka puhtalt stabiilsuse pealt, teisalt jäi aga kripeldama, et loodetud tulemus päris käeulatusest ära libises.
«Natuke nõme oli, et neli punkti puudu jäi,» ütles Erm Postimehele ning oletas, et loodetu jäi lihtsalt viimase alaga vormistamata. Nimelt sattus noormees kohe jooksu alguses karpi ja otsustas juba peale teist kurvi rünnata. Ülejäänud 800 meetrit jooksis ta kõige ees üksi ning lõppaeg 2.41,3 ei olnud kahjuks 6000 punktini küündimiseks piisav.
Erm ise on aga optimistlik ning usub, et see on vaid aja küsimus, mil tema seitsmevõistluse rekordnumbrid kuuega algavad.
«Natuke nõme oli, et neli punkti puudu jäi.»
«See hooaeg on olnud 5800+ ja 5900+, mis tähendab, et 6000 on tulekul,» märkis Erm, kelle sisehooaeg kulmineerib kahe nädala pärast USA üliõpilasmeistrivõistlustega.
Tulevasest võistlusest rääkides jäi ta ise tagasihoidlikuks ning sõnas, et enne 1000m jooksu ta punktiliselt midagi ennustada ei sooviks, küll aga arvas, et võidu jaoks on vaja koguda 6000-6150 punkti.
Sammumärk kõndis minema
Vaadates aga konverentsivõistlusele tagasi tunnistas Erm, et ei teadnud, mida oodata 60m jooksust ja kaugushüppest, kuna nendel aladel oli reie tagaküljel kõige suurem koormus ning juunis saadud tagareie vigastus oli teda ettevalmistusel korduvalt kiusanud. Vahel andis ka selg tunda, mistõttu sai trenni teha vaid enesetundest lähtuvalt. Lühidalt väljendades: ehkki kõike sai teha, oli vahel ometi tunne, et ei saanud endast 100% anda.
Võistlustel olid selg ja jalg õnneks päris heas seisus ning 7,12 sprindis ja 7.55 kaugushüppes igati Ermi väärilised tulemused.
«Tunne oli hea. Kauguses jäi vist isegi paar sentimeetrit realiseerimata,» arvas Erm, kes kuulitõukes enda hinnangul väga head tõuget kirja ei saanud, aga kindla tulemuse ikka. Samas ei jäänud tõugatud 14.37 tema isiklikule rekordile (14.49) just palju alla.
Kõrgushüppes juhtus aga kurioosne lugu: «Pärast 1.95 ületamist astus keegi mu sammumärgi peale ja kõndis sellega minema – küllap kleepus see jalatsi külge. Läksin umbes samast kohast hüppele, aga ei saanud enam sammule pihta,» selgitas Erm, kelle võistluse ainus isiklik rekord sündis teise päeva avaalal 60m tõkkejooksus, millega ta ise kohe rahule ei jäänudki: «Jooks tundus mulle halb, aga siis nägin aega ja olin õnnelik. Arvan, et tegin seal halvasti neid asju, mis lõppaega ei mõjutanud.»
Elu parim teivashüpe?
«Teivashüppes segab mind sageli üks parasiitliigutus, mis hüppe ära rikub – vahel surun kätega nii, et teivas viskab veidi külje peale, mitte üles –, aga õnneks eile seda liiga palju ei teinud ja suutsin vist elu parima hüppe teha,» nentis 4.96 ületanud Erm, kes näeb varu veel kõigil aladel, enim aga kõrgushüppes, kuid enne peab ta oma hoojooksu stabiilsemaks ja kindlamaks saama. Tähelepanu pöörab ta võrdselt kõigile aladele ning nagu noormees ise ütles, enne NCAA-d jõuab ta kõik veel vähemalt kaks korda üle vaadata.
Kõige muu kõrvalt on Erm elanud tuliselt kaasa ka teiste Eesti ametivendade tegemistele. Nii näiteks avaldas talle väga muljet Eesti mitmevõistluse MVl osalenud Karl-Robert Saluri kolm esimest ala ning Janek Õiglase teivashüpe. Ka plaanib ta kindlasti jälgida ka peagi algavat kergejõustiku sise-EMi.