Harkivi rattaveteranid toetasid Aavo Pikkuusi heategevusvõistlusega

Aavo Pikkuusi toetusürituse korraldanud Harkivi rattaveteranid koos Harkivi Eesti seltsi sekretäri Jelena Slivtšenkoga. Foto: Postimees

Ukraina suuruselt teise linnas Harkivis korraldasid jalgrattaentusiastid Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul heategevusvõistluse meie olümpiavõitja Aavo Pikkuusi toetuseks, kes juba aastaid võitleb vähihaigusega.

Hetegevusvõistlus jalgrattatrenažööridel toimus Harkivi Eesti seltsi algatusel, mis toetasid kohalikud jalgrattaveteranid, linnavolikogu spordiga tegelev komitee ning Harkivi oblasti jalgrattaföderatsioon.

«Osalesid paljud meie tuntud veteranid, kes on kunagi koos Aavoga võistelnud ning kelle jaoks ta jääb alatiseks jalgrattaspordi legendiks,» rääkis Postimehele võistluse üks korraldajates Vitali Tihhonov, kes kuni 17. eluaastani elas Eestis ning käis Tartus jalgrattatrennis. Tuntumad nimed osalejate hulgas olid kunagised NSV Liidu koondislased rattasõidus Oleg Nazarenko ja Viktor Tšerevko.

Harkivi kaasaegses velokeskuses peetud võistlusel osalenud rohkem kui 20 sportlast pidid velotrenažööridel läbima kolm kilomeetrit, millest üks kilomeeter oli mäkketõusu.

Teises Ukraina suurlinnas Lvivis toetas omalt poolt Pikkuusi-üritust samalaadse võistlusega sealne endine rattaäss Juri Zajats, kes koos eestlasega võitis NSV Liidu koondise koosseisus 1977. aastal võistkondlikult Rahutuuri, mis oli tollal sotsialismimaade kõige tähtsam velotuur.

1970-ndate lõpus vanematega Eestist ära kolinud Vitali Tihhonov rääkis, et noore ratturina õnnestus tal Tartus mõned korrad tollal kuulsuse tipus olnud Aavo Pikkusiga koos treenida. «Pikkuus oli muidugi meie kumiir,» meenutas Vitali. «Mäletan ühte legendi tema kohta sellest ajast. Tartusse olid jõudnud esimesd Žigulid ning nagu räägiti, siis mehaanikud tegid Pikkuusi rattale spetsiaalse ülekande, mis lubas eessõitva Žiguli tuules kihutada 140 kilomeetrit tunnis. Ma ei tea siiani, kas see on tõsi või mitte...»

«Me kõik soovime Aavo Pikkuusile kiiret paranemist, hingejõudu ja loodame peagi kohtuda,» ütles Vitali Tihhonov. «Ja kõige tähtsam – Aavo, me mäletame ja armastame sind!»