«Pealtnägija» uued paljastused heidavad varju Šmigun-Vähile, Veerpalule ja Maele

Andrus Veerpalu (keskel) ja Jaak Mae (nr 67) on saanud Salt Lake City taliolümpial esimese ja kolmanda koha. Teiseks tuli norralane Frode Estil (vasakul).

FOTO: Toomas Huik

Veredopingu teema sundis «Pealtnägijat» uuesti ja kriitilisemalt vaatama FIS-i andmebaasist lekkinud sportlaste nn bioloogilisi passe. Paraku näevad nende taustal mõned Eesti spordi kõige kirkamad medalid üsna kahtlased välja.

Pärast 2001. aasta skandaalset Lahti MM-i, kus paljastus süsteemne dopingu kasutamine Soome koondises, hakkas rahvusvaheline suusaliit FIS tippsuusatajate verepilti regulaarselt kaardistama, et otsida anomaaliaid.

Aastate jooksul on aga bioloogilisi passe haldavast andmebaasist toimunud kaks andmeleket, mille käigus jõudis ajakirjanike käsutusse 10 000 verenäitu, mis võeti 2000 sportlaselt aastatel 2001-2010, sealhulgas ka Eesti suusatajatelt.

SVT korrespondent Baltimaades ja Soomes Hasse Svens ütles, et andmebaasis on ligi 20 Eesti suusatajat. «Pealtnägija» tegi Svensiga koostööd juba 2014. aastal. Svens väntas andmebaasi andmete põhjal kaks dokumentaalfilmi.

«Pealtnägija» rõhutab, et imelikud polnud ainult eestlaste näidud, vaid ekspertide sõnul oli väga suur osa maailma tippsuusatajatest kas suur ime või toimus massiivne vere manipuleerimine.

Kuna tõendid olid kaudsed, siis «Pealtnägija» toona täpseid nimesid ja numbreid ei avaldanud. Nüüd otsustati dopinguteemat vaadata uue pilguga.

Failides on kogu verepilt, millest lihtsamini jälgitav on hemoglobiinitase. See on küll igal inimesel pisut erinev, ent peaks püsima läbi elu suhteliselt stabiilne. Meeste puhul määrati võistlustel lubatud hemoglobiini piiriks 17,0, mõeldes atleetide ohutusele. PERH-i hematoloog Iige Viigimaa selgitas, et kui see näit on liiga kõrge, on veri liiga paks ning sellisel juhul halveneb kogu kehas mikrotsirkulatsioon ja tekib insuldi- või infarktioht.

Salt Lake City taliolümpia ajal 2002. aastal oli Andrus Veerpalu hemoglobiininäit 16,9 ja ta võitis kulla ning hõbeda vastavalt 15 km ja 50 km klassikasõidus. Aasta hiljem Holmenkollenis oli Veerpalu näit kõigest 14,3, aga samas võitles ta siiski MK-etapil 50 km klassikas välja esikoha. 2005. aastal tulevastel olümpiaradadel peetud eelvõistlusel Itaalias oli tema näit 14,7 ning jäi napilt pjedestaalilt välja. Aga aasta hiljem Torino taliolümpial kargas hemoglobiin järsku tasemele 17,0. Mäletatavasti riputati seal Veerpalule kaela 15 km klassikasõidu kuldmedal. Teatavasti on Veerpalu ennegi dopingukahtluse all olnud ja alati vandunud, et ta pole keelatud võtteid kasutanud.

Suusarajal alati pisut Veerpalu varju jäänud Jaak Mae on rääkinud, et tema verenäidud on looduse poolt kõrgemad. Andmebaasist nähtub, et Salt Lake Citys võetud proovis oli tema hemoglobiin lausa 17,2, mis justkui ei lubaks üldse startida. Aga sealt tuli Maele 15 km klassikas pronks. 2007. aasta MM-il Sapporos oli hemoglobiininäit lausa 17,8 ja Maed 15+15 suusadistantsile ei lubatud. Mae ise põhjendas seda liiga pika viibimisega alpimajas ning pika lennureisiga, kus ta liiga vähe vedelikke tarbis.

Aga kummastav on, et vaid kuu aega hiljem Falunis registreeriti Mael näiduks 14,2. Selliseid kõikumisi normaaltingimustel ei esine.

«See on suur kõikumine,» kinnitas doktor Viigimaa. «Terve inimese organismis niisuguseid muutusi naljalt ei teki.»

Kõige viimane Mae näit nimetatud andmebaasis pärineb Libereci MM-ilt aastast 2009 ja on taas üpris kõrge – 16,9.

Juba 2014. küsis «Pealtnägija» täpselt samade näitude kohta Maelt kommentaari ning nii toona kui täna on tema selgitus, et tal ongi looduse poolt kõrge hemoglobiinitase. Lisaks ei usu ta, et need numbrid pärinevad õigest allikast.

Hasse Svensi sõnul ütlevad tippteadlased, et andmebaasis olevad andmed näitavad selgesti, et suusatajad kasutavad dopingut. «See paistab ka sellest, et nende verenäidud tõusevad kahtlaselt kõrgele just vahetult enne tippvõistlust. Andrus Veerpalu ja Jaak Mae verenäidud on silmatorkavalt kõrged, kui on suured MM-võistlused või olümpiavõistlused, nt Salt Lake City, võrreldes väiksemate võistlustega, kus on need järsku palju madalamad,» ütles Svens.

Kristina Šmigunil lähevad numbrid suhteliselt ühtlaselt ülesmäge. Salt Lake City OM-il, kus tal ei läinud eriti hästi, oli tema hemoglobiininäit 12,3. Aasta hiljem Oberstdorfi maailmakarikavõistlusel on näit 13,1, aasta hiljem samuti Oberstdorfis 14,1 ja 2006. aastal olümpiamängudel Torinos on hemoglobiininäit 15,8. Sealt toob Šmigun kaks kuldmedalit ja suusakuninganna tiitli.

Värske riigikogu liige on alati, käsi piiblil, vandunud, et mingit sohki ta ei teinud ning tõestuseks läbis USA-s valedetektori testi.

Samas on kõikuvaid näite teistelgi Eesti suusatajatel, kes andmebaasis figureerivad.

Mida sellest kõigest viimaste päevade paljastuste taustal arvata? Hasse Svens ütles, et kui Mati Alaver väidab, et dopingutohter Schmidtiga on olnud tal koostöö alles alates 2016. aastast, siis juhul kui see on õige, on eestlased kasutanud mõne teise dopinguarsti teeneid.

Kristjan Port ütles kolmapäeval «Aktuaalsele kaamerale», et alati on kaks seletust. «Üks on see, et kõik see võib juhtuda normaalsetel asjaoludel ja teine seletus on see et seda on kuidagi tuunitud,» kommenteeris sporditeadlane Port.

«Ülejäänud tõendite valguses tuleb otsustada, kummale poole tegelikkus kaldub. Üksikust andmepunktist tavaliselt ei saa piisavalt informatsiooni, ütlemaks, kumb seletus on õige või vale. See on ka põhjus, miks neid andmeid pole varem süüdistavalt kasutatud,» märkis Port.

Tagasi üles