Vargamäe

Kristina Šmigun-Vähi Riigikogu valimiste kampaaniat tegemas Foto: Madis Sinivee/Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Kas tulevases riigikogus istub petis? 2002 häält. Ringkonnamandaat, Reformierakond.

Kuni Kristina Šmigun-Vähi ei ole rääkinud üksipulgi lahti, milliseid «halbu molekule» tema uriinist või verest Torino olümpial antud proovidest leiti, ega seda, millises kohtuasjas ta osales ning miks ta sel teemal küsimusi väldib, jääb tema kohale kahtlus – kas ta on petis?

Iga ajakirjanik, kellele noorpoliitik Šmigun-Vähi tahab rääkida lasteaedadest või laste spordist, kes jätab aga küsimata küsimuse, kuidas ikkagi nende halbade molekulidega oli, pole oma ametit ega palka väärt.

See kõik ei seganud Kikut tulema, siirus silmis, eelmisel nädalal kaamera ette, et Karel Tammjärve hukka mõista. «Aitab küll, ma hakkan muidu naerma,» jäi «Aktuaalse kaamera» uudislõigu lõpust kõlama. Kollane sall Kiku kaelas andis märku: olen orav, valige mind!

Ta oli meie Kiku. Mäletan, kuidas ma seisin koos isaga Otepääl Püksisääre tõusul. 1999 jaanuar, esimene MK-etapp Otepääl. Tegin tööluusi. Lühiajaliselt mu ülemus olnud hilisem eurosaadik Urmas Paet manas, kuidas saab inimene nii juhm olla. Tundsin süüd, samas peas kipitas: olen saanud osa ajaloost. Bente Martinsen (norralane, kes samal aastal hakkas kandma nime Skari, maailma naissuusatamise tipp, lõpetas 2003 ootamatult karjääri) sai esimese koha, Kiku jõudis esimest korda poodiumile kolmandaks. Sadas vihma, sõdurite kuhjatud lumi rajal kõrgus nagu kangelastegu.