R, 9.12.2022

Vargamäe

Villu Päärt
, reporter
Vargamäe
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 36
Kristina Šmigun-Vähi Riigikogu valimiste kampaaniat tegemas
Kristina Šmigun-Vähi Riigikogu valimiste kampaaniat tegemas Foto: Madis Sinivee/Eesti Meedia/Scanpix Baltics

Kas tulevases riigikogus istub petis? 2002 häält. Ringkonnamandaat, Reformierakond.

Kuni Kristina Šmigun-Vähi ei ole rääkinud üksipulgi lahti, milliseid «halbu molekule» tema uriinist või verest Torino olümpial antud proovidest leiti, ega seda, millises kohtuasjas ta osales ning miks ta sel teemal küsimusi väldib, jääb tema kohale kahtlus – kas ta on petis?

Iga ajakirjanik, kellele noorpoliitik Šmigun-Vähi tahab rääkida lasteaedadest või laste spordist, kes jätab aga küsimata küsimuse, kuidas ikkagi nende halbade molekulidega oli, pole oma ametit ega palka väärt.

See kõik ei seganud Kikut tulema, siirus silmis, eelmisel nädalal kaamera ette, et Karel Tammjärve hukka mõista. «Aitab küll, ma hakkan muidu naerma,» jäi «Aktuaalse kaamera» uudislõigu lõpust kõlama. Kollane sall Kiku kaelas andis märku: olen orav, valige mind!

Ta oli meie Kiku. Mäletan, kuidas ma seisin koos isaga Otepääl Püksisääre tõusul. 1999 jaanuar, esimene MK-etapp Otepääl. Tegin tööluusi. Lühiajaliselt mu ülemus olnud hilisem eurosaadik Urmas Paet manas, kuidas saab inimene nii juhm olla. Tundsin süüd, samas peas kipitas: olen saanud osa ajaloost. Bente Martinsen (norralane, kes samal aastal hakkas kandma nime Skari, maailma naissuusatamise tipp, lõpetas 2003 ootamatult karjääri) sai esimese koha, Kiku jõudis esimest korda poodiumile kolmandaks. Sadas vihma, sõdurite kuhjatud lumi rajal kõrgus nagu kangelastegu.

2002. Kiku on andnud positiivse dopinguproovi. Telefonid ei vasta, tunde. Kell läheneb seitsmele õhtul. Leht peab minema trükki. Tunnustatud kõrva-nina-kurguarst Mart Kull, Šmiguni ihutohter on end hoolsalt peitnud. Õhtupimeduses kõrvakliiniku esimesel korrusel avaneb Kulli elegantses kabinetis pilt: punastav doktor, tema lapsed arvutis mängimas, nurgas hambaarstitooli meenutav asjandus, kuhu meediasõber Kull heal päeval suutis meelitada ka lehefotograafi, tema mandlites sobrada ning karjatada: justkui mäda kapsas!

Täna ei ole hea päev. Täna ta ei ole meediasõber. Kiku nohud ja köhad, Kulli päristöö, jäävad kõrvale. Aga ta ei oska öelda midagi täpsemalt, mängus on hormoonid.

Läheb aeg – selgub, et Kiku teine proov on puhas. Kull võib rahus hingata.

Ta sureb ootamatult 2008. aastal, olles ära näinud hetked, mil Eesti suusatamine oli kord tõeliselt suur. Kuigi võiks kahelda, kas ta saab täna rahus puhata.

2019. Eesti suusatamine on seisus, kus keegi sealt enam midagi ei oota. Endine hiilgus on kadunud. Seefeldi maailmameistrivõistlused oleks võinud mööduda sama suure tähelepanuga nagu Eesti ilusaima lehma valimised, sõnaus või koolitants.

Austria ja Saksa politsei koostöö tõi pettuse suusaspordis välja nii, et kahtlusteks polnud enam ruumi. Tammjärv, noor Veerpalu, mõni päev hiljem Algo Kärp.

«Kõik oli teada,» ütleb Ain Kaare, Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja. Tema patsiendid on verehaiged, kel soov saada kurjast tõvest priiks või vähemalt näha kasvõi veel üht suve. Nad ei mõtle sellele, kuidas Tehvandi tõusust viis sekundit kiiremini üles rühkida.

Kaare vaatas «Pealtnägija» lõiku Eesti suusatajate verenäitudest spetsialisti pilguga ega üllatunud.

Saatejuht Mihkel Kärmas tõdes: mõned meie spordiajaloo kõige kirkamad medalid näevad välja ülikahtlased, ning tutvustas andmeid: 10 000 verenäitu FISi varudest aastatest 2001–2010.

Saates vaadeldi hemoglobiininäite, molekuli taset veres, mis veab organismis ringi hapnikku.

Nii Veerpalu kui Mae paistsid silma selle poolest, et tippvõistlustel olid nende veres hemoglobiininäidud lubatud piiri lähedal või isegi üle. Mae sai Salt Lake Citys pronksi, tema veri oli lubatust hemoglobiinirikkam. Viis aastat hiljem ei pääsenud ta Sapporo MMil starti – hemoglobiin oli liiga kõrge. Samal aastal Falunis oli tal punaverenäit läinud väga madalale – PERHi ülemarst hematoloog Iige Viigimaa möönis saates: «Terve inimese organismis niisuguseid muutusi naljalt ei teki.»

Mae on väitnud, et tal on looduslikult kõrge hemoglobiininäit, ja avaldanud kahtlust, kas tema verenäitude numbrid on pärit õigest allikast. Ta naeratab kaamera ees ja eitab kõike. Veerpalu on ei tea kus.

Šmigun Salt Lake Citys ei sähvata – tal on just selja taga võidetud dopinguskandaal – verenäidud on madalad.

Kui ta Torinos kaks kulda kaela saab, on ta hemoglobiininäit naise kohta ülikõrge.

«Kas sportlane on terve inimene?» küsib verearst Kaare.

Ja vastab: «Minu 100-protsendiline veendumus on, et kogu see kamp on aastast 1980 ainult rohtusid söönud. Moskva olümpiast alates.» Kaarel on lihtne põhjus: «Ma olin (Moskva mängude ajal) 14 aastat vana, ma teadlikult jälgisin.»

Ta tõmbab piiri Moskva olümpiale, kuigi õnnepäevadel suusaliidu president olnud Toomas Savi arstikohver reisis koos tema ja NSV Liidu kergejõustikukoondisega ka Müncheni ja Montreali olümpial. Need olid dopingu kõrgajad. Mingil põhjusel väldib Toomas Savi sel nädalal meediaga kontakti.

Kaare ütleb, et FISi andmetest lekkinud väärtusi ei saa vaadata väljaspool konteksti, teadmata, mida inimene konkreetsel päeval tegi. Hemoglobiini langetab vedelikutarbimine, naistel mõjuvad päevad.

Isegi samal päeval võivad Tartus kliinikus ja polikliinikus antud vereproovi näidud kõikuda – aga mitte üle viie protsendi, usub Kaare.

Kuid võti on verepassides, mida FIS asus koostama pärast soomlaste massilist vahelejäämist 2001. aasta Lahti MMil. See peaks tooma välja ebanormaalsused verepildis.

Rohkelt vere punaliblesid, mis hapnikku lihastesse toimetavad, on tõusust üles rühkival suusatajal vaja nagu õhku. Selle saamiseks on mitmeid viise. Esiteks keskmäestikulaagrid – treenitakse all, magatakse hõredas mäeõhus. Mäestikuriikide suusatajatele kinnisvaravaliku küsimus, eestlastele kallis ja nõuab pikki kodunt eemaolekuid. Lubatud võte.

Alpimaja – kunstlikus telgis tekitatakse hõre mäestikuõhk. Hapnikuvõlas inimese organism hakkab punaliblesid juurde tootma. Positiivne pool: sportlane saab olla kodus, lugeda raamatut, vaadata filme. Samuti lubatud.

Kolmas viis: EPO. Ravim, mis mõeldud verehaigetele, et neil punavereliblede tootmist võimendada. Kasutuses paljudel vastupidavusaladel dopinguna. Soomlaste suur häving 2001 oli EPO varjamiseks tarbitud Hemohes. Arst Vitali Bernadski räägib 2014, kuidas ta Mati Alaverile ja Raul Ollele EPOt tarnis. Kõik soikub.

Neljas. Veredoping. Talvel võistluste karussellis tiirleva suusataja vereringesse kantakse tagasi veri, mis tema kehast on suvel puhkuseperioodil välja võetud. Mõjub nagu amps mahlakaid rohelisi võilillelehti talvevaevas lehmale. Keelatud. Seefeldi skandaali kese.

Kaare sõnul on võtmeküsimus sportlaste verepassid. «Seal ei vaadata ühte ja ainsat tulemust, vaadatakse eelnevaid ja järgnevaid ning rakendatakse Bayesi teoreemi – sündmuse toimumise tõenäosust, eeldusel, et sündmus on kuidagi seotud eelneva sündmusega, ning arvutatakse vahemik, kuhu mõõtmistulemus peab sattuma.»

Seesama Bayesi teoreem tõi võistluskeelu eesti jooksjale Ilja Nikolajevile. Tema verepilt ei klappinud Bayesi teoreemis ennustatuga. Dopinguga ta vahele ei jäänud, verenäidud olid vildakad.

Kaare sõnul on võti mitte hemoglobiin, vaid retikolotsüüdid (sportlaste näidud vilksavad korraks ka «Pealtnägija» ekraanil) ehk punaliblede noorvormid. Nende kahe näitaja põhjal arvutatakse, milline peaks sportlase verenäit olema.

Kui ei ole, on kuri karjas – tehtud on midagi kahtlast.

Ta ütleb, et on väga ebareaalne, et dopingupuhas Andrus Veerpalu hakkas oma ihuvilja Andrease peal esimest korda elus katsetama veredopingut. Ei kõla usutavalt.

Mae kohta Kaare midagi ei arva. Kõik.

Šmiguni päästis B-proov, mille avamise juures tema ja ta esindaja ei olnud. Mis seal proovides sisaldus, ei tea keegi.

Meil oli meie suusatamine, me olime uhked ja rõõmsad. See meie rõõm on varastatud nagu kuusemets. Vargamäelt.

Meie Kiku peab tajuma, et olukord on teine. Ta ei saa enam naerma hakata, sest teistel pole naerutuju. Ta pole enam pensionil sportlane, kes viib lapsi Toompeale kooli. Ta hakkab Toompeal tegema kõige tähtsamat tööd siin riigis.

Tal on aeg kõik ära rääkida. Veel enne saadikuvande andmist.

Märksõnad
Tagasi üles