Zakaria Beglarišvili: Gruusia kodakondsusest loobumine ei tekita väga suurt stressi

Zakaria Beglarišvili Tallinna FC Flora särgis. Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Neljakordne Eesti meister Zakaria Beglarišvili loodab aprillis kätte saada Eesti passi. Kui teda seejärel kutsutaks Eesti koondisesse, oleks ta selleks 110% valmis. Oma kodumaa Gruusia kodakondsusest loobumist ei pea 28-aastane poolkaitsja suureks probleemiks, sest Eestis veedetud üheksa aasta järel on Eestist saanud tema kodu.

Kuidas sünnivad sinu väravatähistused: kas spontaanselt või planeerid neid? (Illimar, Tartu)

Erilisemaid asju mõtlen ikka ette. Näiteks kui Kevin Aloe läks kaitseväkke, siis teadsin, et ta tuleb meie mängu vaatama, ja mul oli juba plaan, et kui löön värava, siis teen talle tervituse. Aga enamasti tulevad ideed juba natuke enne mängu ja mulle meeldib väga teha erinevaid väravatähistusi!

Flora on enamiku ajast Eesti liigas palliga mängiv ründav meeskond. Siia sobisid sa hästi. Eesti koondises peab palju tegema musta kaitsetööd ja distsipliinist kinni pidama. Kuidas sa enda arvates sellesse mängumustrisse sobitud? (Teodor, Võru)

Jah, Flora ja Eesti koondis on erinevad ning kui ma tõesti klubis mängisin rohkem palliga, siis minu jaoks pole probleem teha koondises tööd kaitses. Kui seda on vaja, siis on vaja, sest kui tahad koondise eest mängida, siis tuleb teha nii, nagu treener ütleb.

Mis on su suurim pluss ja suurim miinus mängijana? (Lauri, Paide)

Suurimat miinust ma tean: tahan füüsiliselt saada paremaks ja tugevamaks. Mis on minu plussiks? Arvan, et treenerid teavad seda paremini, aga ma ise ütleks, et võibolla on selleks platsinägemine.

Mis on olnud su karjääri kõige raskem hooaeg? (Riho, Tallinn)

Kõige raskem oli 2015. aasta. Tulime Floraga küll meistriks ja selles osas oli hea aasta, aga mul isiklikult oli raske, sest ma ei löönud väravaid ega aidanud tiimi nii palju, kui oleksin tahtnud. Aga lõpuks siiski leidsin endas jõudu ja kõik läks hästi.

Miks sa hakkasid jalgpalliga tegelema? (@sirtsvirts)

Kui olin umbes viieaastane, viis isa mu esimest korda staadionile. Vaatasin seal elus esmakordselt jalgpalli ja mulle kohe meeldis, vist juba järgmisel päeval läksin trenni. Mulle meeldis jalgpall nii väga, et tahtsin päevas 24 tundi seda mängida! Ja vanasti oligi Gruusias nii, et lapsed tegelesid kogu aeg pallimänguga, mitte ei istunud arvutis nagu praegu. Minu ajal oli tõesti nii, et koolis mängiti jalkat, enne trenni mängiti jalkat, pärast trenni mindi koju ja mängiti jälle jalkat.

Kuidas jõudsid otsusele, et soovid siiski ennast Eestiga siduda. On ju Gruusia jalgpalli mõistes siiski läbi aegade olnud heal tasemel?(Kaido, Tartu)

Olin juba viis aastat Eestis elanud, kui mul tekkis tunne, et tahaksin Eesti kodakondsust saada ja võimalusel Eesti koondise eest mängida. Eesti on mulle väga palju andnud ja ma armastan Eestit. See otsus ei tulnud väga raskelt ja pärast selle langetamist rääkisin oma mõtetest abikaasale, kes ütles, et kui sa nii otsustad, siis nii ongi.

Mis on sinu lemmiktoit Eesti köögist? (@hhehelena)

Minu lemmiktoit on verivorst! Kogu aeg ootan jõule just seepärast ja söön siis alati palju verivorsti.

Kas plaanid Florasse tagasi tulla? (Henry, Tallinn)

Muidugi! Ütlesin kohe, et läksin praegu Ungarisse, aga tulen kindlasti tagasi. Ma ei oska öelda, millal see juhtub – võibolla ühe, kahe või hoopis viie aasta pärast –, aga kindlasti tulen, sest tahan oma profikarjääri lõpetada just Floras. Nii et Eesti publikul tasub mind oodata, sest tahan neile veel oma väravatähistusi näidata!

Võrdle palun omavahel Gruusia ja Eesti jalgpalli! (Veiko, Rakvere)

Minu arust on nende tase üldiselt sarnane. Erinev on see, et Gruusias on mängijad palliga tehnilisemad, aga samas füüsiliselt on nad nõrgemad. Ütleksin, et Eestis on kõik Premium liiga meeskonnad füüsilise poole pealt head, palliga aga mitte tingimata.

Kes on mängija, kelle vastu on Premium liigas kõige raskem mängida?(@sander.gontmacher)

Dmitri Kruglov. Mäletan, et ta tegi kunagi ühe võistkonna eest paar mängu keskpoolkaitses ja mängis päris hästi.

Kas sulle on tähtsam olla liiga resultatiivseim või fännide lemmik?(Alari, Tallinn)

Jalgpall on meeskondlik sport. Kõige tähtsam on see, et meeskond võidaks. Näiteks viimasel aastal valiti mind Premium liiga parimaks mängijaks, aga mulle oli olulisem see, kui tulime Floraga meistriks ja mõni teine mees valiti parimaks. Ma mõtlen alati nii. Loomulikult on seegi hea, kui fännid valivad su lemmikuks, aga ka sellisel juhul on su taga terve meeskond, kes on sulle terve hooaja jooksul abiks olnud.

Kas Flora-suguses edukas meeskonnas on keerulisem mängida seetõttu, et ootused ja pinge on igal hooajal ja igas mängus suured? (Martin, Tartu)

Minu arust ei ole seda pinget, sest Floras küll ootavad kõik igal aastal meistritiitlit, aga see on loogiline. Kui sa mängid Floras, siis sa niikuinii tahad igal aastal mängida veel paremini. Floras on ju konkurents suur, mängijaid on palju ja iga mees peab vastutama igas trennis ja mängus. Tuleb arvestada, et kui sa hästi ei mängi, siis järgmises mängus sa ei pruugigi enam mängida.

Eelmisel hooajal tegid Tartus ühe väravatähistuse Mait Toomi särgiga – palun selgita selle tagamaid! (Liisi, Viljandi)

Mul tuli enne mängu mõte, et võtan Maidu särgi kaasa ja näitan sellega kõigile, et ta oli meie klubis väga tähtis mängija ja väga hea inimene ning et mina ja mu meeskond täname teda kõikide heade tegude eest. Enne ma Maidule midagi ette ei öelnud ja ta oli üllatunud. Pärast kirjutas ta mulle ja ütles «aitäh, Zaka».

Mis on sinu kõige eredam mälestus Gruusiast? Kõige eredam mälestus Florast? (Hannes, Tallinn)

Gruusiast on kõige eredam mälestus mu esimene trenn lapsena. Sellega oli selline lugu, et meeskonna peatreener ütles, et tiim on juba komplekteeritud ja nad ei saa uusi lapsi vastu võtta. Mu isa ütles neile, et proovige üks trenn ära ja kui ei saa, siis me läheme teise meeskonda. Nad vaatasidki ühe trenni ära ja siis ütlesid kohe, et võtavad mu enda juurde! Sealne peatreener kogu aeg meenutab seda lugu ja põhjust, miks nad nii otsustasid: kui teised lapsed said palli, siis nad jätsid selle endale, mina aga söötsin treenerile tagasi. Selle peale ta ütleski, et ta võtab mu trenni.

Florast on kõige eredamalt meeles esimene meistritiitel 2010. aastal, sest see oli mu esimene hooaeg Eestis ja enne seda aastat oli Flora viimati Eesti meistriks tulnud 2003. aastal. Kui mina tulin, siis tahtsin kohe meistriks tulla, ja nii läkski.

Milline on su karjääri ilusaim värav enda arust? (@rilves45)

Tooksin välja kaks väravat. Esiteks 2014. aasta värav superkarika mängu finaalis, kui oli tähtis mäng Levadia vastu ja me võitsime selle 1 : 0. Teiseks värav Euroopa liigas 2017. aastal Domžale vastu.

Miks otsustasid just sel hooajal välismaale minna ja miks just Ungarisse siirduda? (Jakob, Rakvere)

Budapesti Honved oli mu vastu huvi tundnud juba kaua aega: nad ütlesid, et vaatasid mu mänge pool aastat. Nad tahtsid mind enda juurde ja mina omalt poolt vaatasin, et Ungari liiga ei ole halb. Inimesed käivad siin päris palju vaatamas – hiljutigi oli ühel mängul 11 000 pealtvaatajat. Siin on ka väga hea infrastruktuur ning seepärast otsustasingi tulla.

Kas eesti keelt oli raske selgeks õppida? Floras oleks ju ka inglise keelega hakkama saanud, nii et kas oli mõtet keerulist eesti keelt selgeks õppida kodakondsuse pärast, kuigi see ei garanteeri kohta koondises? (Tarmo, Tallinn)

Kui võtsin vastu otsuse, et tahan end siduda Eestiga, siis teadsin, et pean tegema kõik nii, nagu vaja. Teadsin, et pean õppima eesti keelt paremini rääkima ja kirjutama. Näiteks enne keeleeksamit käisin kolm kuud eraldi õpetaja juures, et paremaks saada.

Kas usud, et kutse Eesti koondisesse võib saabuda juba sel aastal?

(Kairi, Tartu)

Pean veel 5. aprillini ootama, aga kui siis saan Eesti passi, tahan muidugi Eestit esindada. Kui saaksin kutse, siis lähen kindlasti ja olen selleks 110% valmis! Kas see juhtub juba sel hooajal? Loomulikult tahaksin seda, sest seepärast tulin ka Ungarisse mängima, et olla tugevas liigas ja tugevas klubis.

Milline on suurim pluss ja suurim miinus Floras (@rennukas10_official)

Suurim pluss on see, et igal aastal tulevad esindusmeeskonda noored mängijad. Kui meil on tiimis sellised mehed nagu Rauno Alliku ja Gert Kams, kes on juba pikalt Floras mänginud, siis noored saavad neilt päris palju õppida. Seega plussiks ongi see, et Floral on suur akadeemia ja esindustiimi treenerid vaatavad kogu aeg duubli ja ka noorte mänge, et igal aastal jõuaksid noored mängijad esindustiimi. Miinust ei oskagi ma välja tuua ... ilmselt see, et saime eelmisel aastal kolmanda koha.

Kes on sinu arust parim mängija Floras? (Kristo, Pärnu)

Olen aastate jooksul paljude mängijate koos mänginud ja ma ei saa öelda, et üks või kaks meest on parimad. Häid mängijaid on palju ja olen alati noortele öelnud, et kui sa mängid Floras, siis sa oledki juba hea. Seega – kõik, kes on Floras mänginud, ongi juba parimad, sest Floras on ainult parimad.

Kas Gruusia passist loobumine pole oma kodumaa reetmine? (Eva, Tartu)

Ei ole lihtne loobuda Gruusia kodakondsusest, aga olen Eestis elanud juba üheksa aastat ja see tundub samuti mulle, nagu oleksin kodus. Ma ei tunne, et Gruusia kodakondsusest loobumine tekitaks väga suurt stressi. Tõsi, see ei ole lihtne, aga see pole ka nii raske.

Kas sinu lastest saavad eestlased? Kas nemad ja sinu abikaasa oskavad eesti keelt? (Martin, Tallinn)

Ka neile meeldib väga Eestis elada, aga eesti keelt nad praegu ei oska. Mu naine ütles, et eesti keel on väga keeruline, aga lapsed võibolla veel hakkavad rääkima; näiteks Anastassia juba teab, mis tähendavad «tere» ja «aitäh».

Oled 2015. aastal esindanud Gruusia koondist, kes mängis toona Eesti vastu. Mis on sul sellest mängust kõige paremini meeles? (Valter, Tartu)

Mul on meeles, et see mäng toimus A. Le Coq Arenal ehk minu koduväljakul. Kohal oli päris palju grusiine ja ka päris palju eestlasi ning kui ma väljakule läksin, siis kuulsin, kuidas kõik grusiinid ja ka kõik eestlased karjusid minu nime. See oli väga ilus ja tekitas hea tunde.

Kuidas sulle senimaani Ungaris meeldib? Mis on olnud kohanemise juures kõige raskem? (Marit, Rapla)

Kui oled jalgpallur, siis loomulikult tahad fännide ees mängida, ja siin käib päris palju inimesi vaatamas; mulle öeldi, et kodumängudel on miinimumarvuks 5000 pealtvaatajat. Mulle meeldibki Ungaris see, et palju inimesi käib vaatamas. Kohanemise mõttes ei ole seni veel midagi rasket olnud.

Jalka vanemaid numbreid näeb siit.