Eesti olümpiasportlane: ärge üritage joosta maratoni alla kolme tunni, kui ei ole veel koerapolkat mängima õppinud

Karl-Martin Rammo 2016. aastal Rio olümpiamängudel.

FOTO: BENOIT TESSIER / REUTERS

Eesti Olümpiakomitee (EOK) algatas eile õhtul sotsiaalmeedias kampaania #aussport, millega on liitunud tänaseks mitmed tippsportlased. Mitmekordse olümpiasportlase, Rio olümpiamängude avatseremoonial Eesti lippu kandnud Karl Martin Rammo sõnul on puhas sport ainus võimalus, vastasel juhul kaob mõte.

«Minu jaoks on võit ja kaotus tagajärjed. Mänguilu aga peitub hoopis protsessis. Mina spordin sellepärast, et a) olla terve ja b) sellepärast, et inimese ja organismina arendada ja end pushida. Võistlemine on nagu kontrolltöö, kus saab oma teadmisi ja oskusi testida – kas tehtud töö on kandnud vilja. Loomulikult on võistlusolukorra olemuses veel oma eraldi ilu. Ja sisult, kui alustada tulemuse ootusest mille ümber ehitada mingisugune forsseeritud protsess, siis puudub asjas ilu ja ka point,» kirjutas Rammo oma Facebooki leheküljel.

Võtame kõrvale näiteks klaverimängu – võtad endale eesmärgi, et tahan osata mängida Peer Gynti süiti «Hommik» teadmata ööd ega mütsi muusikast, noodist ega klaverist. Õpid sammud manuaalselt selgeks – siis vajutad seda klahvi ja seejärel seda järgmist – lõpuks läbi kordustearvu ja harjutamise tuleb lugu manuaalselt kokku. Konarlikult, ilma õigete pikkusteta pauside, fortede ja muude faktoriteta, aga siiski – tehtud! Järgmise looga võtad ette sama teekonna – ja mis on tulem? Muusikast ikka midagi ei tea ja päriselt ikka ei oska. Vastukaaluks alustad nootidest, oktavitest ja muust – algul mängid koerapolkat, sepapoisse ja muud. Lõpuks aga mängid filligraanselt nii «Hommikut» kui mida iganes muud, sest oskad ja kuna oskad, siis jõuad tegevuse käigus veel olukorda, voolavust ja iseend ka nautida. Vot – spordiga on sama lugu! Ärge üritage joosta maratoni alla kolme tunni, kui ei ole veel koerapolkat mängima õppinud.»

 

Tagasi üles