Igas treeningprotsessis on kaks osa: esmalt kehaline treening ja seejärel taastumine. Neist viimase alla kuulub vähemalt tervisespordis nädalas ka kaks-kolm puhkepäeva.
Käesolevat artiklit ajendas kirjutama just trennikaifi jahil olevate tervisesportlaste arvu kasv. Neid inimesi kohtab üha rohkem haiglates kardioloogide, endokrinoloogide, kopsuarstide, ortopeedide ja teiste spetsialistide ukse taga. Väga palju ka spordiarstide vastuvõtul.
See seltskond vajab treeningut kui narkootikumi iga päev, kuid sageli ei arvestata treeningu füsioloogilist mõju inimorganismile. Lähtutakse teadmisest, et kui trenni (jõusaal, suusatamine, jooksmine, aeroobika eri vormid, jõusaali rühmatreeningud jne) vahele jätan, siis oma päevaülesannet ma täitnud pole. Valmistuda ju tuleb kõikvõimalikeks maratonideks, triatloniks või muuks ürituseks. Pahatihti aga ei käida eelnevalt spordimeditsiini keskustes kontrollimas, kuidas organism kehalisele koormusele reageerib. Trenni tehakse päevast päeva nii-öelda pimesi.