Gunnar Männik: Trennikaifi jahil

Gunnar Männik. Foto: Erik Prozes

Inimene on aastatuhandeid pidanud käima jahil – ellujäämiseks kütiti loomi, linde, kalu. Tänapäeval on tekkinud uus jahivorm – kasvõi kolmeks-neljaks tunniks mõnutunde ehk kaifi saamiseks käiakse trennis. Regulaarne treenimine ei tähenda midagi halba. Seda võiks teha igaüks meist, kuid kõik peaks olema mõõdukas.

Igas treeningprotsessis on kaks osa: esmalt kehaline treening ja seejärel taastumine. Neist viimase alla kuulub vähemalt tervisespordis nädalas ka kaks-kolm puhkepäeva.

Käesolevat artiklit ajendas kirjutama just trennikaifi jahil olevate tervisesportlaste arvu kasv. Neid inimesi kohtab üha rohkem haiglates kardioloogide, endokrinoloogide, kopsuarstide, ortopeedide ja teiste spetsialistide ukse taga. Väga palju ka spordiarstide vastuvõtul.

See seltskond vajab treeningut kui narkootikumi iga päev, kuid sageli ei arvestata treeningu füsioloogilist mõju inimorganismile. Lähtutakse teadmisest, et kui trenni (jõusaal, suusatamine, jooksmine, aeroobika eri vormid, jõusaali rühmatreeningud jne) vahele jätan, siis oma päevaülesannet ma täitnud pole. Valmistuda ju tuleb kõikvõimalikeks maratonideks, triatloniks või muuks ürituseks. Pahatihti aga ei käida eelnevalt spordimeditsiini keskustes kontrollimas, kuidas organism kehalisele koormusele reageerib. Trenni tehakse päevast päeva nii-öelda pimesi.