Eesti jalgpallikoondise veteran videointervjuus: meie põlvkond oli veidi tugevam

Eesti jalgpallikoondis naaseb 2020. aasta EM-valiksarja avamänguks paika – Põhja-Iirimaa pealinna Belfasti –, kus seitse ja pool aastat tagasi saadi läbi aegade üks emotsionaalsemaid võite.

Eesti koondis alistas 7. oktoobril 2011. aastal Belfastis EM-valiksarjas kaotusseisust Põhja-Iirimaa tulemusega 2:1. Sinisärkide mõlemad väravad sündisid teisel poolajal, autoriks vahetusest sekkunud Konstantin Vassiljev.

Järgmised neli päeva närisid Eesti jalgpallifännid küüsi ja lootsid, et Sloveenia saab kodus jagu Serbiast – nii juhtus ja Eesti pääses esmakordselt play-off’i, kus jäädi alla suurele Iirimaale.

Eesti koondise veteran, ääremängija Dmitri Kruglov, kes kuulub ka praegu rahvusmeeskonda, mäletab Belfasti-mängust nii mõndagi. Taas kohtuvad Põhja-Iirimaa ja Eesti samal staadionil juba neljapäeval. Järgneb Postimehe intervjuu Krugloviga (vaata ka ülalolevat videot!).

Dmitri Kruglov, oled rohkem kui pooleaastase pausi järel tagasi koondises. Kuidas sa tunned end selles sinises dressipluusis ja kas see (koondisekutse) oli sulle mingil moel üllatus?

Dinosaurusena tunnen ennast. Teen nalja. Väga hea meel on olla tagasi. Kogu aeg olin valmis koondist aitama. Minu jaoks ei ole mitte midagi muutunud.

Niipalju on võib-olla muutunud, et oled koondise kõige vanem mängija, kuigi paar 34-aastast on siin veel. Tunned, et sa oled selle koondise veteran?

Aeg läheb edasi, aga mis teha. Armastan jalgpalli mängida ja kui koondis vajab mind, siis ma olen valmis.

Seitse ja pool aastat tagasi olid sa praegusest koondisest ainuke, kes mängis Belfasti-mängus algkoosseisus. Mida sa mäletad sellest mängust?

Mäletan, et oli kõva lahing. Väga raske mäng. 0:1 kaotasime (esimese poolaja), Kostja (Konstantin Vassiljev – toim) oli natuke vigane ja siis ta tuli teisel poolajal meile appi. Meil olid vastase värava juures päris head võimalused, mida me kahjuks ei suutnud esimesel poolajal realiseerida. Aga tulemus oli see, mis meil tol hetkel oli vaja.

See oli kindlasti Eesti koondise üks emotsionaalsemaid võite läbi aegade. Kas sulle annab selline mälestus midagi juurde, kui sa nüüd seitse ja pool aastat hiljem sinna staadionile astud?

Ma arvan, et jalgpallis see ei loe. See, mis on läinud, on läinud. See on juba ajalugu. Peab uuesti tõestama ja näitama, et oled parem meeskond seal väljakul.

Kas praegune Eesti koondis on tugevam või nõrgem kui toonane koondis?

Raske öelda, aga ma arvan, et meie põlvkond oli veidi tugevam.