:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/12/01/859886t1h999b.jpg)
Mootorisport on sport nagu iga teine. Et tugevaks saada, peab end kõva trenniga vormi viima. Ometi eristab näiteks rallisõitjaid ja kergejõustiklasi vähemalt Eesti meistrivõistlustel üks väga suur asi: ühelt võetakse dopinguproove, teiselt mitte.
Mootorisport pakub dopinguküttidele vähest huvi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui spordifänn on jälginud Eesti autorallit, teab ta legendaarset Margus Murakat. Mitu korda on nii kodu- kui ka välismaa teedel tippvõistlustel osalenud Murakat aga dopingukontrolli kutsutud? «Mitte ühtegi,» kõlab vanameistri kiire vastus.
«Olen osalenud võistlustel siin Eestis, naabermaades, MM- ja EM-etappidel, aga seni pole dopingukontrolli õnnestunud sattuda. Ainsana on mind kontrollinud politsei, kes teise päeva hommikul kinnisest alast väljaspool puhuma on pannud,» lisas teenekas rallimees.
Siit tekib vastuolu. 2009. aasta augustis jäi Eesti kergejõustikumeistrivõistlustel vahele 100 m jooksus kuldmedali võitnud Žanna Vladimirova, kellele määrati kaheaastane võistluskeeld.
Kui autoralli meistrivõistlustel proove ei võeta, siis kuidas saab kindel olla, et esikolmikusse jõuavad vaid puhtad mehed? Murakas aga ei usu, et see oleks probleem, ja mõistab, miks alaliit pole dopingukontrolli tarvilikuks pidanud.
Bioloogilisel osal suur roll
«Autorallis võetakse riske pidurdusmaa pikkusel, rajaga tutvumisel või auto ettevalmistusel,» arvas Murakas. «Meie dopinguks saab nimetada ehk seda, kui keegi auto juures keelatud elemente või võtteid kasutab. Füüsis on autorallis oluline, kuid märksa rohkem sõltub tehnikast ja seega poleks keelatud ainetega mõtet riskida.»
Muraka viimane lause ei tähenda seda, et sõitja füüsilise vormi tähtsus oleks väike. Unustada võib osa skeptikute väite, nagu mootorisport poleks päris sport. Siin tasub meenutada kas või eelmise aasta lõpus Postimehe veergudel kajastust leidnud eksperiment 30-aastase soomlasest arvutimängude ässa Greger Huttuga, kellele Mazda vormelit proovida anti.
Reaalsust imiteerivatel simulaatoritel aastaid harjutanud Huttu sai küll kenasti hakkama ja sõitis Road Atlanta rajal välja korraliku ringiaja, kuid füüsiliselt oli soomlane nõrk, nii et oksendas sõidu ajal surve tõttu oma kiivri täis ja 15. ringil andis ta alla. Valearusaama mootorisportlaste vähesest füüsilisest koormusest lükkas ümber ka Tallinna Ülikooli dotsent Kristjan Port.
«Kuigi võiks arvata, et võistlusvälisel ajal näiteks anaboolsete steroidide, kasvuhormooni või EPO tarvitamisel mootorispordis puudub ratsionaalne põhjus, tasub vaid hetkeks kujutada ette motokrossitsikliga sõitjat, higist nõretavat vormeli- või ralliautojuhti ja nii saab selgeks, et edasiliikuva «masina» peal on bioloogilisel osal määrav roll,» märkis Port.
Eesti vormelilootuse Kevin Korjuse mänedžer Raivo Tamm kinnitas, et ka selles maailmas tehakse pistelisi kontrolle, ka kardispordis.
«Ma peast ei tea kindlalt öelda, kas Kevinilt sel hooajal võeti proov või mitte, aga üldjuhul tuleb seda ka meie alal ette,» ütles Tamm. «Mäletan, et kunagi rääkis Marko Asmer mulle pikalt ühest oma dopinguproovi andmisest.»
Eesti meistrivõistlustel pole dopingukontrolli kutsutud ka näiteks Maarjamaa parimat krossiässa Tanel Leokit. Pikka aega maailmameistrivõistlustel osalenuna on ta dopinguproove pidanud aasta jooksul andma keskeltläbi viis-kuus korda.
«Üldjuhul testitakse kõrge koha saanud mehi – näiteks tänavu Lommelis (Belgia MM-etapp – toim) kontrolliti mõlema klassi kuut esimest –, aga vahel võetakse ka pisteliselt,» märkis Leok.
Võitluskeeld üheks etapiks
Eesti krossiässa sõnul ihuvad dopingukütid eriti agaralt hammast Belgia ja Hollandi sportlaste peale. Nagu jalgrattaspordis ja suusatamiseski tullakse tihtipeale koputama just tippmeestele koduukse taha.
«Reeglid on päris karmid. Kui sa isegi ei anna positiivset proovi, aga sinu kodust leitakse midagi kahtlast, võib pika võistluskeelu saada,» selgitas eestlane.
Andrus Veerpalu, Alberto Contadori ja teiste suurnimede vahelejäämisest keelatud ainetega on kursis kõik spordisõbrad, kuid põrunud mootorisportlasi on keeruline meenutada isegi oma ala spetsialistidel. Näiteks Tammele ei meenunud vormelimaailmast esialgu ükski juhtum.
Krossimaailmas aga on selliseid juhtumeid ette tulnud. Erinevalt muudest aladest pääsetakse seal siiski enamasti üsna kergelt.
«Pikka võistluskeeldu saadakse harva. Tihti öeldakse, et võeti mingit palavikurohtu, mis kõrgema näidu tekitas, ning pääsetakse ainult üheetapilise võistluskeeluga,» tõdes uueks hooajaks nimeka Suzuki tiimiga lepingu sõlminud Leok. Ainsana maailmameistrivõistlustel MX1 klassis kaasa lööv Leok meenutas nimesid nimetamata üht aastatetagust kurioosset lugu.
«Kaks meest jäid vahele. Neist nimekam, kuid lubatud piirist kõrgema näitajaga, palkas endale advokaadid, kes tegid selgeks, et asi tuli köharohust, ning pääses üheetapilise keeluga. Vähem nimekas sai kaks aastat võistluskeeldu ja lõpetas karjääri,» jutustas Leok.