Urmas Sõõrumaa: tänan Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu kõige eest, mis nad on teinud

2009. aasta sportlaste austamisõhtul pälvisid Kristjani-auhinna Andrus Veerpalu ning aasta treeneri trofee võitis Mati Alaver.

FOTO: Toomas Huik

Meil siin väikeses Eestis on tohutult palju asju, mille eest tänulik olla. Viljakas ja kaunis loodus, aastaajad, suhteliselt turvaline ühiskond ja muidugi meie inimesed. Igaüks meist on oluline ja eriline – samamoodi teeme me kõik ka vigu. 

Omaenda puudustest hoolimata kipume alatasa unustama seda, et iga inimene on tegelikult hea ja mõnikord vajab ta püsti tõusmiseks lihtsalt seda, et talle tema enda tõelist olemust meelde tuletataks.

Aafrikas on üks hõim, kelle seas eksinuid mitte ei karistata, vaid tänatakse. Näiteks kui mees varastab teise lehma, siis tuleb kogu küla kokku ja mitte ei täna teda kuriteo eest, vaid igaüks astub tema ette ja tuletab talle meelde midagi head, mis ta on varasemalt korda saatnud, meenutades mehele, milline headus temas peitub.

Mati Alaver ja Andrus Veerpalu on kinkinud meile unustamatuid elamusi. Väikese Eesti suured võidud spordimaailmas, kümned põnevad võistlused, rahvast liitvad unustamatud auhinnatseremooniad. Oleme saanud koos nendega rõõmust rõkata ja hüpata, osaleda Raekoja platsil toimunud kohtumistel ja tunda uhkust. Olen neile selle eest tohutult tänulik!

Veerpalu on oma aja maailma parim klassikatehnika sõitja ja seda ei saavuta mitte ühegi dopinguga!

Usun, et iga inimene saab oma südames aru, et kui need mehed oma karjääri alustasid, siis nad ei seadnud oma suurimaks eesmärgiks saada parimaks vahendeid valimata. Andrus Veerpalu ei oleks kunagi oma taset saavutanud ja neid kuldmedaleid võitnud, kui temas ei oleks olnud siirast armastust spordi vastu, tahet ennast tõestada ja saavutada tõeline tipp.

Ehkki spordis dopingul kohta ei ole!!! Kas meid ennast Eesti rahvana või neid kahte meest isikutena aitab see, kui me kogu nende olemuse tehtud vigade tõttu maatasa teeme? Kas äkki on meil kogukonnana aeg õppida olema tänulik? Olema tänulik nii heade elamuste eest kui ka spordikultuuri puhastamise eest?

Meie kultuuriruumis on eksimine tabu, seda süstitakse meile juba lasteaiast ja koolist sisse nurgas seismiste ja hinnete/hinnangute andmisega. Ometi on vead ja negatiivsed asjad sama loomulik osa elust nagu kõik heagi. Ja negatiivsete asjade eest tasub veel eriti tänulik olla, sest tihti kutsuvad nad esile palju võimsamaid ja vajalikumaid ja positiivsemaid muutusi kui head asjad.

Mis aitab veel tõhusamalt puhastada Eesti sporti kui vääriti tehtu avalikuks tulemine? Sest kuidas saab asju parandada ja puhastada, kui me ei tea, et midagi on üldse valesti?

Jah, ka mina tundsin end võiks isegi öelda et solvatuna ja petetuna, kui kogu praegune skandaal vallandus. See oli emotsioon, et rikuti spordi tähtsaimat kokkulepet, ausa mängu reeglit, aga kas need emotsioonid aitavad olukorral terveneda või on siin vaja tõsta pea, võtta vastutus oma emotsioonide eest, võttes ühtlasi vastutuse ka olukorra lahendamise ja tervendamise eest ja suunas.

See on muidugi ilus ühendus – sport ja võistlemine/võitmine, ning sellega käivad paratamatult kaasas emotsioonid. AGA sama käib ka teistel aladel. Kas oleme unustanud, millised vassimised, omamoodi dopinguskandaalid ja tunduvalt suurem susserdamine on aset leidnud finants- ja poliitmaailmas? Samas puudutavad nende inimeste teod ja otsused väga otseselt regulatsioonide ja seaduste kaudu meid kõiki! Erinevalt spordist, mis pakub meile lihtsalt elamusi...

Meile ei ole õpetatud, kuidas vigade korral viisakalt ja empaatiliselt käituda. Tegelikult ei ole meil ju võimalik inimesi hinnata ja hukka mõista, kui me ei ole ise olnud samades kingades.

Jah, nemad tegid vea, või isegi mitu, aga kas meie reageering sellele oli parem? Kas see tegi meid nendest paremateks või õigemateks inimesteks? Laviinina tegutseva meediasurve talumine on arusaadav vaid selles katlas keenud inimestele. Kõigil sellist kogemust ette näidata ei ole.

Seega, millise valiku teed nüüd sina? Kas valid hukkamõistmise ja karistamise (pidagem meeles, et läbi ajaloo ei ole see meetod tegelikult oma efektiivsust tõestanud) või teeme koos otsuse tänada kõige – nii saavutuste, võitude kui ka vigade – eest, olukorrast õppida ja edasi minna puhtama spordi ja ühiskonna poole.

Lõpetaksin jutu siinkohal tsitaadiga piiblist: Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: «Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!» (Jh 8:7)

Tagasi üles