PM Belfastis. Martin Reim: tuleb lihtsalt julgem olla

Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim. Foto: JASON CAIRNDUFF / Action Images via Reuters

Eesti jalgpallikoondise peatreener Martin Reim tõdes pärast EM-valiksarja avamängu 0:2 kaotust Põhja-Iirimaale, et valitud plaan ei töötanud ning kutsus pallureid edaspidi üles julgemale tegutsemisele.

Kohtumise eel laususite, et enne mängu tundub iga plaan väga hea, aga tõde selgub väljakul. Kas nüüd tuleb tõeks võtta, et tänane plaan ei olnud hea?

Jah, täpselt nii oligi. Mida täna oma asetusega soovisime saavutada, küll ei toiminud. Eriti rünnaku osas.

Miks?

Kaks põhjust.

Esiteks: meie kaitsjate ja poolkaitsjate söödud ei jõudnud adressaadini. Teiseks: kaotasime üks-üks duellid eespool, kust tuli väga palju pallikaotusi.

Ja tegelikult üks tegur veel… Tihtipeale ei julgenud me äärtel piisavalt agressiivselt ise pressida, et saaks ka ise kõrgemale tõusta. Viiene kaitseliin ei ole mõeldud selleks, et me seal viiekesi ainult rivis seisame. Ta peaks olema pidevalt neljane, paraku ei ole liinist väljaastumist piisavalt agressiivsed ja kiired. Nii on keeruline äärele pressingut teha.

Võhikust taktikule tundus tribüünile, et kaitsefaasis ei olnud toetus äärekaitsjatele piisav.

Meie plaan nägi ette, et äärekaitsjad tõuseks ise kõrgemale pressingusse. Meil on neljane liin ehk piisavalt mehi. Aga kahjuks napib meil mobiilsust ja mehi, kellega seda teha.

Mis tingis esimese 20 minuti tohutu ärevuse?

Ma ei ole ajukirurg, et peade sisse osata näha. Õnneks olid ka vastased esimesel 15-20 minutil natuke rabedad. Aga jah… Tõesti, niipea kui surve alla jäime, vajus poolkaitse kaitsjatele otsa, siis hakkas poolkaitse julgestama äärekaitsjaid, mida pidanuks tegema keskkaitsja. Siin pole muud, kui tuleb julgem olla.

Tundus, et keskkaitsjad ei julgenud üldse ise palliga mängu ehitamist enda peale võtta.

Ka siin peitus üks põhjus selles, et poolkaitsjad vajusid neile liiga sülle. Kui ta on sul sealsamas nina all, siis sul lihtsalt polegi kellelegi sööta. Aga mitmed meist pole sellise surve all söödumänguga ka päris harjunud. Me ei tahtnudki otsida tingimata lühikest söötu, vaid teadsime, et ees tekib kolm kolme vastu olukordi ja võime palli ka kiiremini sinna viia. Aga me ei saanud selle ülesande täitmisega hakkama.

Kas tulevikuks saavad siis äärekaitsjad selge sõnumi, et peab mängima julgemalt? Või tuleb neljasele liinile tagasi kolida?

Neljasele võib alati minna, aga see tähendaks, et äärepoolkaitsjad peavad tegema kaitsetööd ja vajuma aegajalt samuti viiendaks kaitsjaks. Räägime siin pidevalt neljasest või viiest liinist kui suurest erinevusest, aga tegelikult see sugugi nii ei ole. Meie idee on olnud, et saaksime vastast rünnata oma värava poolt, mitte teda taga ajada pidevalt. Paraku on nii, et kui mängija väljakul tunnetab, et ta kuhugi ei jõua, muutub alalhoidlikumaks. Viiesel liinil peab olema mobiilsus liikuda ühest äärest teise ja üles-alla.

Kas Põhja-Iirimaa üllatas millegagi?

Ei. Mängisid nii nagu eeldasime. Kõik sõltus sellest, kuidas ise suudad vastu tegutseda.

Mis Taijo Tenistega juhtus?

Soojendusel hakkas reielihas tunda andma. Meil ei olnud võimalust riski võtta ja pidime selle vahetuse enne mängu ära tegema.

Aga mis juhtus kohe mängu alguses Sergei Lepmetsaga?

Ehtsale Briti stiilile kohaselt tegi ründaja kohe esimeses õhuvõitluses kõik, et meie väravavahile võimalikult palju haiget teha. Vaevalt et Sergei on Eesti liigas kordagi tundnud, et üks kord tullakse põlvega sisse ja teine kord hüpatakse ümber kaela või kuidas seal täpselt oli. Aga see on jalgpalli üks osa, millega tuleb hakkama saada.