/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
/nginx/o/2018/06/18/7909638t1he2aa.jpg)
Rahvusvaheline spordiarbitraaž CAS lükkas naiskergejõustiklaste testosterooni taset puudutavat otsust veel kord edasi. Kui varem lubasid nad lõplikku selgust 26. märtsiks, siis nüüd näib keeruline olukord venivat juba aprilli lõpuni.
Kas Semenya lastakse Doha MMil rajale, selgub alles aprillis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik algast sellest kui Rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF otsustas kehtestada kindla testosterooni piirmäära 400 – 1600m naisjooksjatele, mille ületamisel ei lubataks neid enam starti. Kuivõrd muudatus puudutas enim Lõuna-Aafrika Vabariigi 800m hermafrodiidist olümpiavõitjat Caster Semenyat, otsustas ta selle vaidlustada.
IAAF lootis, et lõplik otsus tehakse ära märtsis, et see jõustuks pool aastat enne Dohas peetavat kergejõustiku MMi.
«See oli aeg, mille jooksul oleksid kõrgema meessuguhormooni tasemega naised jõudnud oma testosteroonitasemed kontrolli alla saada. Nüüd jääb see plaan teostamata. Kui CAS otsustab meie (IAAFi) kasuks, peame omakorda otsustama, kas anda hüperandrogeensetele naistele MMil osalemisluba või mitte,» ütles IAAFi juhatusse kuuluv Antti Pihlakoski Soome rahvusringhäälingule.
IAAFil kehtis analoogne testosterooni alampiir juba 2010 – 2015, kuid CAS tunnistas selle kehtetuks pärast India sprinteri Dutee Chaudi tehtud kaebust.
IAAF on pärast seda plaaninud teaduslikele argumentidele toetudes uuesti naissportlastele testosterooni alampiiri kehtestada, kuid Semenya hagi tõttu on selle kasutusele võtt teadmata ajaks edasi lükkunud.