Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
/nginx/o/2019/03/22/11887334t1h6b9d.jpg)
Nädalase vahega ilmusid ajakirjanduses kaks tähelepanuväärset kirja, mis kirjutatud Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu kaitseks. Trükivalgust nägi neist kaasteelise Urmas Sõõrumaa tänukiri «Tänan Mati Alaveri ja Andrus Veerpalu kõige eest, mis nad on teinud» (Postimees, 20.03.2019). 33 avaliku elu tegelase arvamusavaldust «Ajakirjanike maniakaalne sebimine on tülgastav» saab aga lugeda Delfist (14.03.2019).
Mul on kahju, et Eesti Olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa lörtsis ära ühe ilusa eestikeelse sõna. Ilmselt pole ta lugenud Jaan Krossi «Kalleid kaasteelisi». Kui oleks, poleks ta söandanud Ellen Niidu välja pakutud sõna viigilehena elu hammasrataste vahele jäänud kamraadide puhul kasutada. Aga see selleks. Ma saan aru, et mõlema kirja autorid tegelevad siiras usus omaalgatusliku mainekujundusprojektiga, mõistavad dopingukasutuse hukka ja... hakkavad seejärel kunagisi sangareid õigustama.